Mõned mu naabrid

Laenasin tänase postituse pealkirja Peeter Ernitsa paari aasta taguselt raamatult. Ostsin selle ühel oma Tartuskäigul ja lugesin teel Talllinna läbi. Selline hea lugemine ja toredad naabrid ka. Toredaid naabreid on minulgi. Tõsi, mõned neist näitavad end üsna harva või siis jätavad vaid märke oma läheduses viibimisest. Kohtumised nendega aga on osa maal olemise võludest.

Sabatihased

Kirjutasin sabatihaste paarist mõned postitused tagasi (nimetasin neid esialgu ekslikult põhjatihasteks). Sabatihased pesitsesid minu lähikonnas mõned aastad tagasi. Ilus ja kokkuhoidev paar. Mõlemad nii haprad ja õrnad, justkui pidupäevaselt riides. Valged ja puhtad. Olin kuni sabatihastega kohtumiseni ikka usinaid teklites sinitihaseid oma lemmikuteks pidanud. Sel ühel suvel meie õunapuudel jahti pidanud sabatihaste paar võitis aga minu südame. Kogu nende olek oli nii ilus – väikesed ja vilkad, pisikeste säravate nööpsilmadega ja siutsuva häälega. Oma haprale kogule vaatamata ometi nii julged – võisin nende toimetamist vaid paari sammu kauguselt jälgida.

Kakupojad

Maja seina äärde oli korstnategemisest redel jäänud. Mulle meeldis suvel hommikuti sellele redelile ronida ja seal istudes kohvi juua. Ühel järjekordsel hommikul olin just end redelipulgale istuma sättinud ja soojendasin ennast päikese käes, kui kuulsin mingit isemoodi häält. Justkui oleks keegi teinud kuukh ja siis lühikese vaikusehetke järel vastas teine hääl samamoodi. Ja nii mitu korda järjest. Vaatasin tamme ja vahtralatva – ei midagi. Kase otsa – samuti mitte. Ronisin vaikselt redelilt alla ning hiilisin häälte suunas. Aiaväravas seisab vana nulg – suured käbides oksad ulatuvad peaaegu maani. Alalõpmata tuleb nulu alt käbisid korjata, et need niitmisel masinat ei lõhuks. Seal – nulu ühe jämedama oksa peal nad istusidki. Kaks sassis sulgedega kakupoega. Ja tegid kordamööda teineteisele oma kummalist häält. Mõne hetke sain neid vaadata, siis märkasid mind, vahtisid korra umbusklikult otsa ja lendasid teineteise järel minema. Muigama ajasid – küllap soojendasid ka ennast päikese käes. Vahest oli neil minuga sarnaselt hommikukohvi aeg.

Linavästrikud

Linavästrikud on uudishimulik rahvas. Ei ole nemad sellised naabrid, keda vaatamine häiriks. Ja toimekad on nad ka – jooksevad päevad otsa katuseharjal edasi-tagasi. Vehivad sabadega tasakaaluks. Vaadata lubavad, vaatavad vastugi aga ligi ei lase. Kärmed nagu toimekad naabrinaised.

Konnakotkas

Nimetame teda nii. Suurem asi linnuvaatleja ma ju ei ole ja ärgu naabrikanade kohal tiirutamas käija pahandagu, kui tema tiitel hoopis teistsugune olema peaks. Marimetsa raba ei ole meie talu juurest kaugel – kümme meest kiviga viskaks, ehk viskaks rabasse äragi. Raba pärast selle tiirutaja konnakotkaks ristisingi.

Mutt

Selle mustakuuelise mehega seoses pean rääkima ühe loo, mida mõni mu sõber kindlasti kuulnud on. Minu memme oli kord läinud mööda tänavat, kus lapsed mingit surnud loomakest togisid. Ise rääkisid, et näe rott! Memme astus siis laste juurde ja ütles: “Ei lapsed, see ei ole rott, see on hoopis mutt.” Lapsed polnud suu peale kukkunud, keegi oli pahaselt porisenud – ise oled mutt, see on rott!

Minu muti jutt on teistsugune. Olin sel korral üksi maal. Üsna hämar aeg oli juba – tõenäoliselt septembri lõpp või oktoobergi. Riisusin aias õunapuu lehti hunnikusse, kui üks hunnik liikuma hakkas. Natuke õudnegi oli – lehehunnik liigub ja mitte kedagi ei ole näha. Kraapisin siis lehed eemale ja nägin kuidas mutt mullakuhjast pea välja pistis. Kui ei teaks, et ta sunnik ei näe siis ütleksin, et ta vahtis mulle otsa, lükkas veel paar peotäit laiali ja kadus.

Jänes

Jänest nägime ühel kevadhommikul aknast. Jõime parajasti laua ääres kohvi ja sõime võileibu, kui ta mustsõstrapõõsaste vahelt välja jooksis. Tegi aias mõned hüpped ja lippas siis mööda külateed naabrite suunas minema. Jooksime muidugi õue, et äkki näeb teda veel. Jänes peaks ju meie metsades üsna tavaline loom olema, minul on oma elus õnnestunud teda siiski silmast-silma üsna vähe näha. Mõnikord kevadeti bussiaknast on näha mõnd jänkut orasepõrrul nosimas ja vahel harva hüppab metsateel mõni autotulede valgusvihku aga pigem on minu kohtumised jänestega jäänud lapsepõlve. Seda naabrijänkut nägin samal päeval veel korra. Istusin siis maja müüriotsal ja tema jooksis maja taga kadakate vahel. Siis sain pisut aega jälgida, kuidas ta ringi lippas. Vahepeal istus, rohukõrsi näksis ja jälle edasi jooksis. Tore kohtumine.

Rästik

Vanad eestlased rääkisid jutte ussikuningatest ja kes ei oleks lugenud Kivirähu ussisõnu oskavast mehest, minus on ussid tekitanud alati mingit hirmu. Ju on see lapseeast sisse kasvanud, kõrges rohus pidi ikka kummikutega käima ja maasikale minnes manitseti – et vaata ikka jalgade ette. Nii mul käiski külm jutt seest läbi, kui otse aiavärava ees rästikule pidin peale astuma. Küllap kartis tema mind rohkemgi. Mina aga käisin mitu päeva sellest kohast imeliku tundega mööda ja vaatasin hoolega jalgade ette.

Meigas

Metstuvi on minu iga-aastane naaber. Tema suvekodusse kolimist on kohe kuulda. Ei, ma ei ütle, et ta on lärmakas naaber. Kudrutab lihtsalt palju. Ega kõik naabrid peagi ühesugused olema.

Hiired

Eks kõigil ole naabreid, kelle olemasolu üle nad just väga rõõmsad ei ole. Teate küll – kolivad karjakaupa su lähikonda. Ja siis see jooksmine ja trallitamine öösiti! Kui saaks, küll siis kaebaks. Vallavalitsusele või külakordnikule. Kõige hullem, kui kolivad puhvetisse. Kus sa hing oskad selle peale tulla, et vatirulli sisse võib keegi soovida oma poegasid peita. Või et hiir on selline puhtusearmastaja? Kasvõi hambus tassib tükkhaaval seepi minema. No mis sa teed, ta kah naaber ju.

Rott

See rüüstaja kolis meie kandist õnneks minema. Lõhkus ja laamendas meie vastvalminud wc-s. Näris nurka augu ja kolis siis vihaga välja.

Kitsed

Kitsed on ilusad naabrid. Aga hoiavad omaette. Vahel jalutavad perega eemal põllul. Kord oli üks näitsik ka kadakate vahele magama jäänud. Tegin oma tavalist ringi ja komistasin talle keskpäeval peaaegu otsa, oleksin kätt sirutanud, oleks saanud pai teha. Küll vaeseke jooksis siis kiiresti. Ju tal oli piinlik, et talle niiviisi peale sattusin. Teine kord oli üks noorsand õhtul meie pojengipõõsas tuhnimas. Läksin õhtul majaust kinni tõmbama ja vahtis mulle uljal pilgul paari meetri pealt vastu. Ja siis tegi sääred – poisike alles. Mis sa sellisega pahandad.

Nüüd talvel olevat nad päris aeda kolinud. Tuhnivad õunapuude alt maha jäänud pabulaid. Vaese metsarahva asi, ongi hea, et teisi ära ei korjanud sügisel.

Metssead

Need on naabrid, keda ma näinud ei olegi. Küla peal neist aga ikka räägitakse. Meilgi on nad kartuleid näppamas käinud.

Sead tuhnisid kartulis

memm käis

sorkis kepiga mullas

läks siis

küürus ja otsustav

naabrimehe jutule

näidake nüüd oma kihvu

rumalukesed

paari kartulipesa pärast

soojal ajal

memmega sõjajalal olla

(2.3.2003)

---