Vanad taldrikud

Ma katsetan küll aeg-ajalt mõnd peenemat suppi või salatit aga tegelikult armastan hirmsasti tavalisi koduseid toite. Teised vist ka, sest ükski hõrgutis ei kao taldrikuilt kiiremini kui lihaga praetud kartulid ja pehme kollasega muna. Sel korral sõin kartulite kõrvale kõrvitsaid. Ise tegin ja ise kiidan. Ma olen kõrvitsaid varem ainult korra teinud, läksid siis liiga pehmeks ja noh, kannatasid ju süüa aga suuremad asjad ei olnud. Nüüd olid nagu rosinad! Neil harvadel juhtudel, kui mõni asi eriliselt hästi välja kukub kahetsen, et ei ole seda tõugu, kes retsepte ja koguseid üles märgiks. Nüüd ma siis ei teagi endiselt, kuidas neid häid kõrvitsaid tegema peab. Vähemalt tean, et neid on võimalik teha.

Ah ja pealkiri. Mul see meestevägi siin nõuab alati suuri taldrikuid, noh, et söök ikka peale mahuks ja ei peaks ühtelugu panni juurde jooksma, et uut portsu tõsta. Mina jälle tahan, et taldrik oleks ilus. Olgu parem pisike aga olgu ilus. Suured aga koledad peidan ära (ei tea, kuidas need meile üldse satuvad?). Aga! Suvel leidsin oma lemmik vanakraamipoest kõiki osapooli rahuldavad taldrikud. Suured, valged, sinise ja kuldse randiga. Ei teagi mis päritolu nad on aga meenutavad mulle mingil põhjusel Rootsit.

---