Tahan

Eile oli uue Burda päev. Terve õhtupooliku kibelesin seda vaatama aga ei jõudnudki. Täna siis lõpuks. Seekordses numbris väga neid “minu” pluuse, kleite polegi. Küll aga jääb mu silm alati peale ka ehetele ja taaskord pean kiitma, et fotod on mulle väga meelejärele. Lastele (eriti muidugi väikestele tüdrukutele) on küll väga vahvaid lõikeid. Oh, kuidas ma tahan õmmelda! Ühest küljest nii hirmsasti tahaks, et Riku muudkui olekski ja olekski selline väike titelõhnaline ja ümar tegelane. Siidipea ja paksude kudistamis kintsudega. Teisest küljest nii igatsen aega, millal saab õmmelda, kolistada rahumeeli keset päeva või noh.. teha lihtsalt oma asju.

Aga, inspiratsioonipildid siis sel korral sellised:

Ülemises vasakus nurgas olev pilt on nii mõnus ja muretu. Nii… mittemeielik? Nii tulvil oskust nautida inimesi enda ümber ja väikeseid lihtsaid hetki.

Lasteriideid juba kiitsin. Lisaks sellele, et lõiked on nii lihtsad ja lapselikud (phh, need tüllid ja pisikesed printsessid! vabandust aga ma olen kas liiga vana või siis lihtsalt see tüüp, kellele meeldib, kui lapsed on lapsed ja näevad välja ka nagu lapsed), on ka kangad naturaalsed ja nii mõnusates muretutes toonides. Sellised, millega ronida, joosta ja roomata. Rapsid tolmu kleidikõhult ära ja emme õmbleb triibuliste pükste augule paiga peale. Ja kõik saab veel parem kui enne.

Postiljon tõi täna Nubile paar vana raamatut. Ma ei suuda ostmata jätta ühtki Edgar Valteri piltidega lasteraamatut. Ainult tema vist oskas joonistada nii, et igas pildis on tuhandeid lugusid. Igas pildis on peidus muinasjutt. Minu oma on selline – tahan maale, istuda sõpradega rohtunud aias, ajada head juttu ja valada väikesest kirjust tassist teed. Tahan hiilida pimedas õue, teades, et on natuke hirmus ja õudne, et külast kostab üksikuid haukeid, et keegi sahistab põõsastes ja rohi on kastest niiske ja raske. Tahan näha kuidas kuu tuleb pilvede tagant välja ja nahkhiired lendavad viiksudes kambriakna valgete kardinate vahelt öösse. Tahan istuda kaevukaanele ja vaadata vana maja ja selle aknast vilkuvat tuld. Tahan kõike seda, mida pakuvad ainult suvised päevad ja õhtud maal.

Jänkukõrvad ja satsikleidid

Tunnistan, et olen salaja juba mitu nädalat omale uut suve lemmikkleiti otsinud. Seni edutult aga see ei takista mind otsinguid jätkamast. Küll ma ta üles leian!

Eile tegin lausa kaks õueringi. Õhtune käik ainult pisema poisiga oli oluliselt kergem, külm oli käinud ja päeval sulanud plöga jäiseks muutnud aga vanker ja korralikud tanksaapad aitavad hästi püsti püsida. Poest hüppasin ka läbi, haarasin riiulilt uue Burda ja tagasiteel nakitsemiseks shokolaadi. Minu seekordses lemmikute kollaazis on paar ilusat kleidikest, mõni vihje kangastele ja üks nii minu pluus. Ja muidugi jänkukõrvad! Jänkukõrvad tõid lihtsalt meelde ühe toreda tööpäeva mõned head aastad tagasi.

Vihjeks võin öelda, et ajakirjas on veel hulgaliselt ilusaid pruutkleite (tegelikult sobivad enamus neist lõigetest ka parimate suvekleitide õmblemiseks), vahvat kraami väikestele tüdrukutele ja mõnusaid lihtsaid suviseid riideid – selliseid, millega mättal istuda, heinakõrt närida, limpsi juua ja sõbraga lobajuttu ajada.

Ära tõin!

Nädalapäevad juba käin poes luusimas, et millal uus Burda letile ilmub. Eile lõpuks sain oma kauaoodatu kätte. Rähklesin tema pärast tuule ja tuisuga aga ära tõin! Pisut nagu enesepiinajalik tegevus neid ajakirju koju vedada, sest põngerjad õmmelda nagunii veel ei lase. Aga vedasin ikka. Minu rõõmuks on seekordses ajakirjas ka ilusaid lõikeid väikestele lastele – poistele ülikond ja tüdrukutele nagu ikka mantleid, jakke, kleite. Ja hiinalikud mustrid on tagasi! Küll ma armastan neid värve ja mustreid ja pisut läikivaid kangaid. Uus Burda on sel korral üldse väga värvirõõmus, kevadeigatsus on vist ka moedisainereid tabanud. Ja mis seal imestada, eks? Mind inspireerinud pildivalik on seekord selline (ps. turukotid on ka ilusad):

Üks käsitööteemaline postitus laagerdub juba mõnda aega mu peas. Selline suurem ja tõsisem, kopeerimise ja käsitöö hinna teemaline. Tundub, et ilma kirja panemata ma seda mõtet enda jaoks selgeks mõeldud ei saa.

Romantikalainel

Kuna mina ei ole see aastate kohta kokkuvõtete tegija tüüp siis nendin lihtsalt, et aastanumber on nüüd uus ja lähen aga kokkuvõtet tegemata edasi. Täna on üks neist päevadest, millal ma olen südamest rõõmus, et ma elan just sellel maal. Ma võin ka vaimustuda päikeseloojangutest ja kõrvetavkuumast keskpäevasest leitsakust, suppsoojast mereveest ja sumedatest suveöödest aga kui õues sajab laia lund, ilm on tuuletu ja ükski jalajälg ei riku puhast lumevaipa siis on mul tunne justkui aeg seisaks. Sest lihtsalt nii rahulik on ja nii puhas. Ja kui mu pisike poiss käänab siis õues pea kuklasse, vahib suuri tumedaid kuuski ja nende otsast langevaid lumehelbeid ja teatab seepeale säravate silmadega – nii ilus lumi siis ma olengi kindel, see on just see paik, kus ma pean olema ja ma ei taha siit kuhugi ära.

Tänase postituse pealkiri aga illustreerib minu valikut jaanuarikuisest Burdast. Ma olen seda ajakirja paljude aastate lõikes ostnud, tõsi mõned aastad jäid õmblusmasina puudumisel vahele, kuid pilgu olen peale visanud ikka. Viimase aasta Burdadesse on ilmunud mingi eriline miski,  mingi naiselik nõks. Ei teagi täpselt, mis see just on ja kas see peitub lõigetes, fotodes või kujunduses aga kuskil ta on, ehk neis kõigis kokku.

…moodi

Eelmisele postitusele panin esialgu nimeks “Porikuu moodi” ja plaanisin kirjutada eilsest postist tulnud kahest raamatust ning uuest Burdast. Kirjutamisega on nii, et kunagi ei tea, kuhu  lõpuks oma jutuga välja jõuad. Ühel hetkel tundus kuidagi nadi kirjutada ühes postituses nii Fredi raamatutest kui sügisesest moest ja nii muutsingi pealkirja ära ja otsustasin kahe postituse kasuks. Midagi pole parata, mõnedel asjadel ja inimestel on minu silmis nii suur väärtus, et teised nende kõrvale ei mahu. Ometi olen ma moekunsti alati hinnanud, tahtsin seda omal ajal isegi õppima minna aga ju on siis aastad mudinud minust natuke teistsuguse inimese. Hilbundus läheb mulle küll korda endiselt, ma ei pea seda aga enam nii oluliseks. Ilus on lihtsalt ilus. Õnneks on ilu mu silmis nüüd mitmesugust. Küll aga sirutub mu käsi poeriiulil sama moodi kui aastaid tagasi uue Burda järele. Porikuu mood on sel aastal mulle endiselt südamelähedane. Selles on minu arvates 70-ndate hõngu – sellist stiilset muretust.