Värviline ja valge

Nii imelik kui see ka pole saab minu blogis enim klikke toidurubriik. Küllap satutakse sellesse kogemata, sest internetist retsepti otsimine on aina enam moes. Aga tühja sellest kuidas satutakse, täiendan siis taas seda “lemmikrubriiki” ühe lihtsa retseptiga. Olgu selle supi nimi seekord värviline supp, sest ta tõesti on nii mõnus värvipomm (tunnistan, et tegelikult on supp üsna sarnane mu kõigile eelmistele suppidele ja plaanisin tegelikult potti tulele pannes teha hoopis porgandisuppi aga töö käigus läks vähe teisiti).

Värviline supp

Pruunista pannil kaks suuremat sibulat ja mõned küüned küüslauku, lisa juurde üks hakitud ingverijupp (mul oli umbes pöidlasuurune). Samal ajal koori 7-8 korraliku suurusega porgandit ning lõika ratasteks ja lisa ka pannile. Pruunista porgandeid ka natuke.

Nüüd tuleb see osa, kui mu supp hakkas oma elu elama ja porgandisupist tuli midagi muud. Eelmisel päeval olin keetnud ühe kana ja see vedeles potis omas mahlas. Õngitsesin kana välja ja panin puljongipoti tulele. Sellesse valasin kogu pannil pruunistatud segu. Siis märkasin, et mul on külmkapis varssellerit (ei tea milleks ma selle ostsin?). Igatahes, varsseller ja juurseller on minu arvates lihtsalt nii võimatult hea maitse (ja lõhnaga!), et hakkisin selleri ka kuubikuteks ja lisasin potti. Varsselleri tagant tuli välja veel pakk küüslauguga purustatud tomateid ja needki rändasid potti. Nüüd tuleb üllatus! Valasin potti veel umbes pool pakki vahukoort, kuna sel hetkel oli mul plaan teha püreesupp. Maitsestasin meresoola, kuivatatud tsilli (ettevaatust! pigem vähem, kui rohkem ehk sellises koguses, et supp paneks suu  mõnusalt õhetama aga ei oleks lihtsalt pipramaitseline. Ma tegin nii, et enne keema hakkamist koukisin tsillipipra potist välja, selleks ajaks oli ta maitset juba piisavalt eraldanud) ja karriga.

Nii. Nüüd vahtis kapil mulle vastu see potist välja kougitud kana. Eelmisel päeval oli mul plaan sellest salatit teha aga nüüd lõin kanale noa kõhtu ja hakkisin kogu valge liha väikesteks tükkideks. Viskasin veel ühe sibula ja hakitud kana pannile, pruunistasin natuke, maitsestasin küüslaugusoola ja karriga ning lisasin siis supile. Keetsin suppi vaiksel tulel, kuni porgandid pehmed. Kõrvale haukamiseks sobivad suurepäraselt mitmeviljakuklid päris võiga.

Ja pealkirjas välja käidud valge on mu uus (vana) kapp! Isegi veristasin end pisut, seda tuppa tirides. Vajab veel natuke vuntsimist aga ma ei saanud pildistamata jätta, kannatlikkus ei kuulu mu iseloomujoonte hulka.