Sousti ja kardulat

Mälestustega on huvitav asi. Mõned hetked, mis toimumise ajal tunduvad hirmus tähtsad ununevad täiesti või kaotavad oma sära. Samas kui mõni igapäevane või näiliselt ebaoluline sündmus muutub aja möödudes hoopis väärtuslikumaks. Oma lapsepõlvele mõeldes olen märganud, et palju mu mälestusi on seotud toiduga. Neist ühe lõhna on minu lapsepõlves ja suureks saamise ajas aga kõige rohkem. See on lõhn, mis lööb ninna olenemata aastaajast, eriti teravalt aga suviti. Tuled rongilt ja tõmbad lahti köögiukse ja terve köök on seda lõhna täis. Praeliha säriseb alles pliidil, vana vaatab üle õla ja ütleb: “Ole hea laps, lippa too peenralt rohelist.” Nagu rituaal. Kindel ja alati olemas, alati sama hea. Auravad kartulid, praeliha ja munakaste. Lõhnast tead, et sind on oodatud. Pliidiservale tõstetud kartulikausist tõusev aur reedab, et sinu tulekuajaga on täpselt arvestatud. Nüüd aastaid hiljem tean, et see on olnud alati minu kodusoojuse lõhn.

Teised minu lapsepõlve toidud ja lõhnad ei ole mulle nii tähtsad, kuid nad on samuti alati olemas olnud. Nagu verstapostid.

Suve lõpul seisid sauna ees pingil pikad read kurgipurke.  Vana käed lõhnasid sel ajal alati küüslaugu ja mustsõstralehtede järgi.

Või siis mäletan meid – kordamööda istumas avatud köögiuksel suur pruun savikauss ja vispel käes. Mannavahu kloppimine. Lapsekäed korraga ju palju ei jõua, hea kui neid kätepaare on mitu.

Enne iga söögikorda saadeti keegi lastest piimakannuga õue. Piimanõud seisid köögiakna all külmas veeämbris. Kõik teadsid, et enne kannu piima valamist tuleb piimanõus kulbiga segada. Kohvi joomise ajal aga tuli kulbiga just seda kõige rammusamat koort piimanõu pealt riisuda. Kiisud olid ka asjaga kursis, teadsid täpselt, mida kulbikõlksatus vastu nõuäärt tähendab. Kes õigel ajal pärale jõudis sai oma plekk-karbi sisse alati limpsimiseks kulbitäie piima.

Augusti lõpus oli vana sünnipäev. Siis oli ikka külalisi ja sahvrist võis näpata lusikaga salatit või marinaadis punase kala tükke. Keldriesikus seisid kandikul marjakoogid ja kallerdises keelelõigud. Ja vanaonud tulid külla, tõid igale lapsele tahvli shokolaadi.

Veel mäletan poest leiva toomist. Siis seisid kandilised vormileivad lahtiselt puuriiulitel ja neid sai paberiga katsuda. Koju jõudes olid leivanukid alati ära söödud või sai seest auklikuks uuristatud. Memme ei riielnud selle pärast kunagi, lasi hoopis targu mitu leiba-saia korraga tuua.

Vahel tehti lumepallisuppi. Mulle meenutasid need lumepallid hoopis pilvesid. Kohevad ja valged, just sellised, nagu suvises taevas ringi sõidavad.

Ja jõulud! Kõigi oma lõhnadega. Piparkoogid ja ahjupraad, kapsas ja auravad kartulid, verivorst ja ise topitud tanguvorst. Kompotikausid ja tarretised sahvririiulil. Vana vaarikanaps karahviniga keset lauda. Jõuluõhtu juurde kuulus ka loomadele leiva viimine. Memme ei unustanud seda kommet kunagi. Nagu sedagi, et jõuluõhtul jäetakse alati üht-teist ööseks lauale.

 

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s