Kahepaikse mõtted

Kodus olemine on kaasa toonud palju uusi kohustusi, kuid andnud mulle ka aega enda jaoks. Aega, et asjadele pisut eemalt vaadata. Minus on üha enam juurdunud tunne, et linn ei ole ikka päris minu jaoks. Õigupoolest tunnen ennast kahepaiksena. Konngi ronib aeg-ajalt küll kaldale, eelistab aga elupaigana ikkagi tiiki. Pole mina näinud rohus kudevat konna või peenravahedes silkavaid kulleseid. Tiik on kodu ja kindlus, olgugi, et kuiv maa tõmbab oma ahvatlustega. Ma ei arva sugugi, et linnaõhk on halb aga olen veendunud, et maaõhk on parem.

Minus on küll talupoja verd aga mitte soont ehk niiöelda päris maaeluks ma vististi ei kõlba. Paberimäärimine on ikka rohkem minu rida. Küll aga vajaksin ma enda ümber rohkem õhku ja ruumi, kus aeg ja elu kulgeksid loomulikumat rada. Linna puhul häirib mind kõige enam mustus ja müra. See, et ei ole õhku, mida hingata ja vaikust, et omaenda mõtteid kuulda. Võib-olla on aga põhjus selles, et suurem osa mu elust on kulgenud lihtsalt vales linnas. Selles, mille rütm mulle hästi ei sobi. On liiga kiire, liiga ettevõtlik ja liiga edev. Linnal on võlusid, mis jäävadki mind alati võluma. Nii, nagu konna võlub kaldale ronimine. Olid ajad, mil linna õhk tegi vabaks. Nüüd on ajad, mil ta pakub võimalusi. Mulle tundub hoopis, et seob sind endaga. Aastateks või kogu eluks aga on see õnnelik kooselu? Selline, milles teineteist märgatakse?

Mina olen vist rohkem provintsilinnade tüdruk. Paar aastat tagasi sattusin esimest korda Läti väikelinna Talsisse. Tõenäoliselt peavad paljud Talsit pigem külaks või hoopistükis kolkaks. Mind võlus see linn esimesest hetkest. Vanad majad ja käänulised tänavad. Järv linnaserval ja künklik maastik, millel linn asub.

Sattusin sinna ühel eriti kuumal suvepäeval, mil termomeeter näitas üle 30 kraadi ja linn oli inimtühi. Mõni uimane peni lesis hoovis ja ei viitsinud möödakäijate peale peadki tõsta. Kõõritas ainult. Aeg ei seisnud – ta venis. Ajal oli aega küll. Ostsime väikesest poest jäätist ja kõmpisime oma järve kastetud märja peniga mööda linna. Sellises linnas meeldiks mulle elada. Linnas, mille puumajade akendest lehvivad pitskardinad ja aknalaudadel seisavad roosa- ja punaseõielised belargonipotid. Linnas, mille tädid on keskmiselt täidlasemad ja kannavad kirjuid sitskleite ja kilekoti asemel heegeldatud võrkusid. Linnas, mille tänavakividel võib keskpäevakuumuses kuulda oma kingakontsade kõpsumist. Linnas, kus võid istuda järve kaldale rohule, võtta need kõpsunud kingad jalast ja torgata varbad vette. Hiljem lugesin infobülletäänist, et Talsi on Läti enim maalitud linn. Mulle meeldivad tohutult Konrad Mägi maalid – valguse ja värvide pärast. Talsi oli sel päeval linn, mida ta oleks võinud maalida.

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s