Oravavest

Otsisin Nubile vesti kududes läbi kõik oma “Nõukogude Naise” mustrilehed. Päästsin need mõned aastad tagasi prügikasti minekust. Mustrilehed on mulle eriti armsad seetõttu, et mitmed kirjad on memme näppude vahel kinnasteks või kampsuniteks saanud. Ema tõi mulle mõned kuud tagasi näha ühed memme kootud kindad – peopesad kõik nõelutud. Ema rääkis, et need olid ta lemmik kindad – nii ilusad. Mustad ja roosade roosidega! Leidsin mustrilehti lapates nende kinnaste mustri ka. Nüüd on mul plaan, et päkapikud toovad emmele ühed roosaroosilised kindad. Olgugi, et nad eelmisel aastal ja üle-eelmiselgi alles tõid kindaid.

Aga oravatest. Tahtsin teha Nubile vesti samasuguste oravatega, nagu memme mulle tegi. Mis aga on kadunud mis kadunud on oravamuster. Nii saigi Nubi omale vesti hoopis kuuskede ja põtradega. Oranz oravalõng jäi kerasse ootama. Seda suurem oli mu rõõm, kui ema täna mulle kilekotinutsaka pihku pistis. Nutsaka sees oli minu oravavest! Saan mustri originaali järgi kududa. Vest on nii viledaks kantud – veninud ja parandatud. Kohe näha, et lemmikvest. Emme suurtest seinakappidest tuleb aegamööda igasugust väärt kraami välja. Kuulsin, et jänkukampsun juba ootab esiku kapi peal. Käsitöö rubriik saab seega lähipäevil veel täiendust.

Usun, et igal kudujal on oma käekiri. Ka siis kui kootakse ühesuguse mustri järgi asju. Käekiri avaldub näiteks värvivalikus. Mulle meeldib mu memme lõngast käekiri, meeldivad tema roosad oravad ja määrdumise vältimiseks pruunikirjuks kootud vestikõht. Praegusel ajal on imeilusaid lõngu aga mina ei oska kududa nii südamlikke veste. Minu meelest on memme kampsunid ja vestid just südamlikud. Ehk tuleb see sellest, et need on oma lammaste lõngast ja ise värvitud? Küllap just sellest. Ma mäletan, et memme köögikapi alumisel riiulil oli suur pappkarp lõngavärvidega. Ja memmele meeldis keeta triibulõngasid. Selliseid, millest on minu oravavesti pruunikirju kõht. Sellise lõnga puhul ei teadnud kunagi täpselt, milline kampsun või müts lõpuks tuleb. Mulle meenutas triibulõnga keetmine munadepühasid. Sibulakoortega munade värvimisel oli täpselt sama tunne, kui siis kui memme triibulõnga vihid õue kuivama viis. Mu emmel oli sellest oravavesti pruunikirjust lõngast müts ja tohutu pikk sall – selline, mida sai oma viis-kuus korda ümber kaela mässida ja siis ulatusid salliotsad ka veel põlvini. Praegu müüakse poodides ka kirjuid lõngu. Värvide üleminekud korduvad kindlas rütmis. Peale kümne sentimeetrise kampsunitüki kudumist, tead milline kampsun lõpuks välja tuleb. Tootmine hävitab üllatuse. Sibulakoortega mune saab aga nädalalõpus juba värvida.

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s