Vana õunapuu

Tänavune lumi murdis ära Idemulgu vana õunapuu. Paar nädalat tagasi maal käies sai vana puu juppideks saetud ja kuigi õu on nüüd rohkem päikest täis, on vanast puust natuke kahju. Oli selline tore pisikeste poiste turnimise puu. Leidsin vanade piltide hulgast ühe, millel vana õunapuu veel peal. Oliverile meeldis seal väikesena “mõtlemas” käia.

Enam ei olegi aeda palju vanu õunapuid järele jäänud. Üks suur kambri otsas, mille õitsemist sel kevadel üle hulga aja nägin. Seesama, mille õienuppudega kaks leevikesepaari maiustamas käisid. Vana kõverik ja tohutu suurte hapude õuntega puu peenramaa keskel ning pisikeste krimpsus vissidega puu, mida onu paar aastat tagasi saega ähvardamas käis. Ema hädakisa peale jäi puu tookord alles ja pistis tänutäheks kevadel õitsema, sügiseks olid õunadki otsas. Söödamatud küll aga ikkagi! Üks pisike kõverik õunapuu on veel keldri juures ja ongi kõik. Mina neist õuntest nii ei hooligi. Ei viitsi neid sügiseti keldrisse vedada. Aga vanad õunapuud mulle meeldivad. Seepärast on alati kahju, kui mõne elunatuke otsa saab. Vanad puud on nagu aia hing. Sammaldunud koorega kõlupead, kes mäletavad mitmeid lapsekäsi enda ümbert kinni hoidmas. Või emasid kummardumas sügisel puu alla ja õunu põlle sisse korjamas. Mina ise mäletan oma lapsepõlvest ühe kirsipuu surma. Samasugusel külmal talvel. Mõnda aega seisis veel kuivetanud puuront aias, siis saeti seegi maha. Rohkem kirsipuid meie aeda ei istutatud. Ei teagi miks.

Advertisements


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s