Üks taluõu, üks perenaine

Mulle meeldivad juba ammusest ajast vanad taluõued. Vahel satud mõnele, mille hoonete paigutust võid veel vaid aimata. Mõnel on õunapuude keskel alles veel küürakil maja. Enamasti rüüstatud aga mitte kõle. Ja siis on taluõuesid, mis võivad kiidelda hoolitseva pererahvaga. Suviti niidetud ja elus, talviti pimedad ja üksi. Ja on taluõuesid, millel tehakse talutööd. On neid, mille kössis majaseina najale toetub kössis memm. Ja on ka neid, mille õuel mängivad lapsed. Õnneks on igasuguseid taluõuesid.

Mõnikord väga harva satud taluõuele, mis läheb sulle hinge. Mõjub ja ei unune enam. Minu üks sellesuvine mälestus on ühest taluõuest. Suurte tammedega õu ja terasesilmne perenaine. Tugeva käepigistuse ja sooja silmavaatega. Perenaine, kes kuulab oma tammevõlvidest õuel grammofoniga vanu plaate ja tunneb muret küla käekäigu pärast. Käppi lakkuv kass ja vana hobusetalli latritesse ning valatud sööginõudesse istutatud maitsetaimed, millest igaühe kohta oskab perenaine midagi rääkida. Ja suur, väga suur vana maja. Ja talulilledes õu ja suitsev saunakorsten. Laupäeva õhtu. Väikesed poisid tulevad tiigilt. Ja perenaine räägib, et sõidab nendega igal päeval erinevale järvele ujuma. Rattaga, sest auto läks katki. Endal silmad muudkui säravad. Lehvitab pärast järele. Nagu vana tuttav.

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s