Üks taluõu, üks perenaine

Mulle meeldivad juba ammusest ajast vanad taluõued. Vahel satud mõnele, mille hoonete paigutust võid veel vaid aimata. Mõnel on õunapuude keskel alles veel küürakil maja. Enamasti rüüstatud aga mitte kõle. Ja siis on taluõuesid, mis võivad kiidelda hoolitseva pererahvaga. Suviti niidetud ja elus, talviti pimedad ja üksi. Ja on taluõuesid, millel tehakse talutööd. On neid, mille kössis majaseina najale toetub kössis memm. Ja on ka neid, mille õuel mängivad lapsed. Õnneks on igasuguseid taluõuesid.

Mõnikord väga harva satud taluõuele, mis läheb sulle hinge. Mõjub ja ei unune enam. Minu üks sellesuvine mälestus on ühest taluõuest. Suurte tammedega õu ja terasesilmne perenaine. Tugeva käepigistuse ja sooja silmavaatega. Perenaine, kes kuulab oma tammevõlvidest õuel grammofoniga vanu plaate ja tunneb muret küla käekäigu pärast. Käppi lakkuv kass ja vana hobusetalli latritesse ning valatud sööginõudesse istutatud maitsetaimed, millest igaühe kohta oskab perenaine midagi rääkida. Ja suur, väga suur vana maja. Ja talulilledes õu ja suitsev saunakorsten. Laupäeva õhtu. Väikesed poisid tulevad tiigilt. Ja perenaine räägib, et sõidab nendega igal päeval erinevale järvele ujuma. Rattaga, sest auto läks katki. Endal silmad muudkui säravad. Lehvitab pärast järele. Nagu vana tuttav.

Advertisements


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s