Mittevajalikud asjad ja pooleliolevad asjad

Mulle tundub järjest enam, et mittevajalikel asjadel on minu üle mingi salapärane võim. Vajalike asjade ostmisel olen ma õudne koonerdaja, kohe üldse ei tõuse käsi uut panni või tolmuimejat ostma. Mittevajalikud asjad seevastu satuvad justkui iseenesest mu kapiriiulitele. Paljud inimesed vajavad enda ümber puhtaid pindu ja õhku, mina ei vaja. Mina olen pigem asjasõltlane. Mulle meeldivad mu mittevajalikud asjad – vanad postkaardid kummutisahtlis, väike portselanpõrsas köögiriiulil, lilleline natuke mõlkis termos või ilma nuputa rõõmsavärviline mõmminagi. Mul on mu mittevajalikke asju hädasti vaja, sest nendega ümbritsetult tunnen ma end koduselt. Ju see ongi ainus põhjus, sest kellel oleks vaja võõrkeelset lillepiltidega raamatut või karukostüümis magavat beebinukku?

Mu kapiriiulil on terve pesakond vanu mittevajalikke mõmmisid ja sama palju pooleliolevaid asju. Mul on vihikulehtede viisi asju, mida ma tahaksin teha ja mida ma ajapuudusel pole veel alustanudki. Ju see käib lihtsalt mu loomuse juurde, mul on nii palju ideid ja ma ei oska teha ühte asja korraga. Ikka on nii, et mul on umbes neli kampsunit pooleli ja eelmiste lõpetamise asemel tahaks alustada hoopis uut. Pooleliolevad asjad ei ole võluvad. Teevad hoopis kärsituks, sest silme ees on see, mis neist peab saama. Vahel ma võtan vastu karme otsuseid, et: ENNE EI TEE MIDAGI UUT, KUI SEE ASI ON VALMIS! Ja oh, kuidas ma endale siis ei meeldi! Rõõmurikkuja!

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s