Värske kartul

See on nii võrratu aeg, kui poelettidele jõuab värske kartul.

(Vahelepõige: Praegu seda lauset kirjutades jäin mõtlema, et poelette õigupoolest polegi enam. Ma mäletan veel hästi oma maa vana tööstuskaupade poodi – sellist massiivse puuletiga. Leti keskel oli veel ülestõstetav klapp, et poetädid letitaha pääseksid. Ja suured puust riiulid olid seintel ja riiulitel olid plekk-kannud ja vahvliküpsetajad, mänguasjad ja kangarullid. Selline tore maapood, kust võis osta kõike. Kevadel Haapsalus Müüriääre kohvikus istudes jäin sirvima ühte seal aknalaual olnud fotoraamatut – see oli just taolistest Ameerika kauplustest, autorit ma kahjuks ei mäletagi. Huvitav, et tol korral ei tulnud mulle meie maapood üldse meelde.)

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis värsketest kartulitest ja sellest, kuidas ma alati nende tulekut ootan. Vist ootan rohkemgi kui päikesesoojade kodutomatite tulekut. Päris mitmel põhjusel ootan – ma olen nii tüdinenud neist tohlakatest ja idusid täis kartulitest ja nende koorimisest! On nii ütlemata mõnus pisikesed peaaegu kooretud kartulibeebid kraani all puhtaks pesta ja potti visata. Ja see kui kollased nad on! Ja see kuidas nad maitsevad! Värskete kartulite aegne söögitegemine on kohe palju lihtsam ja kiirem, maitsvam muidugi ka. Mu kevadel potitatud seemnetest ei ole suurt lilli kasvanud, maa on nii kehv aga maitsetaimepeenar see-eest lokkab ja nii pole kartuli kõrvale suurt muud vajagi, kui peotäis rohelist ja natuke koort.

Napsasin ilusama pildi saamiseks paar karikakart ja natuke umbrohtu ka vaasi.

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s