Kurgid ja teksatagi

Kõigepealt kurkidest. Ostsin kevadel turult neli kurgitaime ja nüüd on neil esimesed kurgid küljes, juba täitsa kurgi moodi kurgid. Pidin neid eile peaaegu pildistama aga siis tabasin end mõttelt, et mu memme peaks mind päris narriks. Kurk on söömiseks või purki panemiseks, mitte pildistamiseks. Natuke nagu piinlik oli kohe, et memme kasvatas elu jooksul sadu ja sadu kurke ja et igal suvel seisid sauna ees pingil pikad rivid vana sisse tehtud kurgipurke ja mina narr nüüd hakkan oma kolme pöidlajämedust kurgihakatist pildistama. Kuidas küll inimesed muutuvad niisuguseks kehkatsiks?

Ja teiseks siis teksatagi jutt. See jutt on täna mu peas juba mitut moodi ringelnud ja taipasin siis, et pean ikkagi kirjutama sõnadega, et minu noorus jäi aega mil sul lihtsalt pidi olema teksatagi. Oma esimese tagi ostmiseks rohisin suvi otsa porgandeid ja küll ma olin ta üle õnnelik. Isegi mäletan seda tunnet, kuidas ei osanud temaga alguses käia. Oli selline tunne, et kõik saavad aru, et ta on uus ja natuke oli nagu uhke tunne ja siis sekka piinlik ka, et ma sellise asja üle uhke olen. Praegu tundub täitsa imelik, et üks riideese võib selliseid tundeid tekitada. Et siis selline sissejuhatus teksatagi teemasse. Ma olen siin kindlasti juba kirjutanud, et kuidas mulle meeldivad ikka kleidid ja kontsakingad ja… aga tegelikult on nii, et ma olen üks paadunud teksainimene. Kui ma peaksin minema üksikule saarele ja saaksin kaasa võtta kolm asja siis üks neist oleks kindlasti paar teksapükse. Mu esimene teksatagi on kadunud asjade seas, ma ei teagi täpselt kas mõnes ema kapis või kus ja olen juba ammu tahtnud omale uut, sellist mis oleks minu nägu, kuid pole seda siiani leidnud. Täna äkki meenus mulle, et mul on üks ca 15 aastat vana teksamantel, mida ma tõenäoliselt kunagi enam ei kanna, kuid ära pole ka raatsinud visata. Noh, et korralik ja terve asi ju (küll see on üks loll komme ma ütlen!). Niisiis otsisingi mantli välja ja lõin talle käärid sisse. Kuna poisid mul eriti õmmelda ei lase siis peamiselt tegelesin mantli lõhkumisega.

Mantel ise nägi välja selline:

Andsin kääridele tööd ja lõikasin kõigepealt mantli jaki pikkuseks siis harutasin krae küljest, et ta vähem asjalik oleks ning lõikasin varrukaotstest õmblused ära. Nööbid mulle ka ei meeldinud, need kangutasin küljest ning õmblesin uued asemele. Ema küll rikkus mu rõõmu pisut ja ütles, et mis imelikud nööbid ma olen sinna õmmelnud aga ma ei lasknud end sellest kõigutada. Ostsin need nööbid juba sügisel, kõik, mis poes olid. Lihtsalt pidin ostma, sest potsataja oli mu lemmik mänguasi kui ma olin väike ja mõtlesin, et küll need nööbid ükskord marjaks ära kuluvad. Nüüd siis kulusidki. Pärast lõikumistööd ja nööbivahetust nägi aga jakk ikka justkui igav välja. Siis otsustasin, et teen seljale potsataja kujulise aplikatsiooni. Nüüd on juba hoopis vahvam. Peaaegu olen rahul. Võib-olla peaksin ehk veel kaelusega midagi ette võtma… äkki pitsi äärde õmblema? Kuni ma veel kindlalt ei tea, las olla selline.

Ja potsataja lõike krahmas Nubi endale. Joonistasin sellele näo ka pähe ja laps oli rahul.

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s