Esimene mai

Kuidagi on juba mitmel, mitmel aastal juhtunud nii, et sellest päevast kujuneb üks tore ja hea päev. Varemalt oli meil väikest viisi traditsioon, et esimesel mail me käime sõpradega rabas, mitte matkal vaid piknikul. Peesitame päikese käes ja sööme karbiga kaasa võetud pannkooke ja joome “aiapäkapiku tassidest” kohvi, ronime vaatetorni ja torkame varbad külma laukavette, korjame ülaseid ja sinililli või nurmenukke ja ei tee kogu päeva jooksul mitte ühtegi kasulikku asja. Kõlab ju nagu hea päev, eksole?

Seekord me rabas ei käinud, käisime maal. Kraapisime ja lõikasime ja põletasime ja tegime terve päeva ainult kasulikke asju ja peaaegu, et mitte ainsamatki mittekasulikku asja. Ja mõelda vaid, ikka oli hea päev. Saa siis nüüd aru.

DSC_6648Sügisel tuli lumi ootamatult ja maale enam ei saanudki. Kõik lilled jäid emal katmata ja kõik lehed jäid riisumata. Kus nüüd oli alles kraapimist ja tassimist ja kuidas küll on nii, et kevadel on see käte rakku riisumine nii tore?

DSC_6682DSC_6665

Ema andis eelmisel sügisel mulle peotäie krookusesibulaid, et näe, pista mulda, mina neid maal nagunii kevadeti ei näe. Siin nad nüüd on, õitsevad aastaid vaid iseenese rõõmuks, pole neil olnud ühtki imetlevat silmapaari, sest ema jõuab maale tavaliselt siis, kui nende õitsemine on juba läbi. Sel kevadel on olnud külm, maja tagumisel põhjapoolsel küljel oli veel lundki ja väikesed värvilised krookused jõudsid ära oodata oma imetlejad. Mina toppisin krookuste kõrvale mulda sel korral kolm liiliasibulat, ma lihtsalt olen neist lilledest nii võlutud, et pidin mõned maale ka viima.

DSC_6697

Alati kui ma näen umbes sellist pilti nagu ülalolev, taban ma end mõttelt, et mu memme naeratab praegu ja et tema ema ja isa ja vanaema ja vanaema teevad seda sama. Ma tean küll, et see ei ole nii aga see tunne on nii tugev. Ma olen olnud aastaid nii ääretult tänulik selle eest, et mul on see mu muinasjutumaa ja et mul on võimalus ennast ühes väikeses paigas tunda nii lõpuni hästi. Ma olen imestanudki, et see paik on mulle nii oma ja ma tean kindlalt ja veendunult, et ühtki teist sama head ei ole. See on tunne, mida igaüks peaks saama tunda ja kui ma siis näen sellist pilti ja tunnen oma vanasid naeratamas siis olen ma rahul, et ma olen saanud neile midagi anda selle maa eest. Selle suure ja need väikesed inimesed ja ma olen rõõmus, kui ma näen nende silmi säramas ja näen, et nemad tunnevad ka end sellel maal hästi.

DSC_6732 DSC_6736Et ma nüüd enam härdameelsemaks ei läheks siis lisan veel ainult paar klõpsu.

DSC_6740 DSC_6764 DSC_6744

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s