On aeg

Minusuguselgi laiskvorstil, kes ei kasvata juba kuude viisi kasvuhoone jaoks taimehakatisi aknalaual ja ei riisu pooles jaanuaris õues muru, on käes aeg otsida välja esimesed seemnepakid. Jaa, ma tõesti üritasin paar aastat hüpata üle oma varju ja kasvatasin mõned lilletaimed ka ette. Sel aastal ma seda teinud ei ole (kuigi, kuigi ma vist peaksin ikka mõned ilusad sügisel ostetud astriseemned mulda pistma).

Aga! Otsustasin, et sel aastal ma hulluks ei lähe (kõik teadjamad lugejad muigavad nüüd) ja ostan ainult mõned pakid seemneid ja ainult selliseid, mida saab otse mulda pudistada. Enne veel aga tegin oma pooleldi riisutud aias väikese tiiru. Lillad krookused on kuhugi kadunud või siis on need väikesed peened nirakad, mis ma leidsin siiski nende ninad ja nad lihtsalt ei ole meil veel õitsema hakanud. See-eest helekollased üle-eelmisel sügisel maha tipitud krookused õitsevad rõõmsalt.

Eelmisel suvel maha istutatud võõrasemad on ka talve üle elanud ja neil on kaks õit. Väga imelik, ausalt! Nad kasvavad minu meelest kõige võimatumas kohas – kiviklibu hunnikus, kus on ainult riismed mulda ja päikest praktiliselt ei olegi. Igatahes minu poolt kummardus neile, väga vaprad tüübid.

Ja siis ma olin juba täiesti veendunud, et mu paar sügist maalt toodud lumikellukesed on välja läinud. Kuni ma leidsin, et nad on ikka täiesti alles aga neile on lihtsalt hunnik betoonkive kukile laotud. Päästsin sõbrakesed ära ja sikutasin kivid natuke eemale ja nüüd nad kõlgutavad mõnuga päikesepaistel päid.

Nii ja siis veel mu sel kevadel ostetud seemnetagavara (psst! ärge kellelgi rääkige aga tegelikult on mul sahtlis veel eelmisest aastast paar peotäit seemnepakke ka varuks).

Aga seekord valisin oma segapeenrasse sellised sordid: Moldaavia Tondipea (selline väike siniste õitega tegelane), punaste õitega Türgi Mustköömen (soovitan! Ma köömneid muidugi ära ei korjanud aga eelmisel aastal mul oli see taim valgena, nii ilusad õied), traditsioonilised till ja pune ning sama traditsiooniline rukola (igaks juhuks, räägitakse et see taim on küll justkui umbrohi ja kui korra külvad siis enam lahti ei saa aga minul kadusid nad eelmisel kevadel ära ja kuna nad mulle väga maitsevad siis varusin nüüd neid seemneid ka). Rooside vahele pudistamiseks ostsin veel väikeste valgete õitega mõru ibeerise ja lillakirju rand-kivikilbiku. Need on mõlemad toredad ja üsna tänuväärsed tegelased, kui nad muidugi kasvama lähevad. Mul eelmisel aastal läksid kenasti. Ja viimaks lilled, millest ma ei saa ka üle ega ümber – punased kosmosed.

Loodetavasti näitan siis nii mõne kuu pärast õitemerd ka.

Advertisements


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s