Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Tegelikult on ta muidugi juba nädalaid enne jaaniaega kõrgeks kasvanud. Ma jagan siin alati pilte ilusast niidetud õuest, päriselt avaneb maale jõudes alati üsna trööstitu vaatepilt rohtunud peenarde ning põlvekõrguse rohuga ja teadmisega, et ees ootab mitu tundi või päev tõsist tööd. Aga see pole üldse halb teadmine ning halvaks ei muuda teda isegi tõsiasi, et nautimiseks tihti aega ei jäägi. See on minu paik ja võin seal rahumeeli oma käed tikripõõsastes lõhki kiskuda ja seljast muru niitmisest haigeks jääda, mulle meeldib seda teha. Mulle meeldib kui õhtupäikeses avaneb lõpuks niidetud õu ja mind ei häiri mitte üks põrm, et ma ise pean siis ära minema. Sest seal on nüüd ilus ja hea, isegi kui keegi just parasjagu õuel ringi ei käi.

DSC_6000 DSC_6001 DSC_6003 DSC_6009 DSC_6017 DSC_6028 DSC_6031 DSC_6041

Vastutasuks niitmise eest olen ma saanud seal lihtsalt olla, kuulata muruniiduki urina vahele linnulaulu ja puude sahinat. Hingata päev otsa sirelilõhna, süüa kummutiriiulilt ära emme kommid, istuda kohvitassiga kaevuraketel ja olla õhtul õnnelik ja väsinud. Paremat tänu ei saa keegi pakkuda.

Õhtul korjasin veel memmele ja vanale lilli ja sain üle liiga pika aja nende juures käia.

DSC_6042 DSC_6043 DSC_6044 DSC_6045 DSC_6046 DSC_6047 DSC_6048

Advertisements


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s