Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Tegelikult on ta muidugi juba nädalaid enne jaaniaega kõrgeks kasvanud. Ma jagan siin alati pilte ilusast niidetud õuest, päriselt avaneb maale jõudes alati üsna trööstitu vaatepilt rohtunud peenarde ning põlvekõrguse rohuga ja teadmisega, et ees ootab mitu tundi või päev tõsist tööd. Aga see pole üldse halb teadmine ning halvaks ei muuda teda isegi tõsiasi, et nautimiseks tihti aega ei jäägi. See on minu paik ja võin seal rahumeeli oma käed tikripõõsastes lõhki kiskuda ja seljast muru niitmisest haigeks jääda, mulle meeldib seda teha. Mulle meeldib kui õhtupäikeses avaneb lõpuks niidetud õu ja mind ei häiri mitte üks põrm, et ma ise pean siis ära minema. Sest seal on nüüd ilus ja hea, isegi kui keegi just parasjagu õuel ringi ei käi.

DSC_6000 DSC_6001 DSC_6003 DSC_6009 DSC_6017 DSC_6028 DSC_6031 DSC_6041

Vastutasuks niitmise eest olen ma saanud seal lihtsalt olla, kuulata muruniiduki urina vahele linnulaulu ja puude sahinat. Hingata päev otsa sirelilõhna, süüa kummutiriiulilt ära emme kommid, istuda kohvitassiga kaevuraketel ja olla õhtul õnnelik ja väsinud. Paremat tänu ei saa keegi pakkuda.

Õhtul korjasin veel memmele ja vanale lilli ja sain üle liiga pika aja nende juures käia.

DSC_6042 DSC_6043 DSC_6044 DSC_6045 DSC_6046 DSC_6047 DSC_6048

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s