Aed juuni lõpul

Nüüd ma tunnen, et ma olen juba natuke õppinud oma aiaga koos elama. Ta hakkab vaikselt minema “minu nägu”. Need kellele minu moodi hoolitsus (khm..) ei sobi on välja kolinud. Ja need kellele sobib, tunduvad rahul olevat.

Roosid kes on mitmeid kordi mööda aeda ringi rännanud on nüüd oma koha leidnud ja õitsevad hoolega. Mingi lehetõbi on neile küll kallale tulnud aga kuna ma olen aina jooksus siis nad on pidanud koos sellega elama. Kõik iirised õitsevad nüüd lõpuks – kollased ja valged ja sinised ja lillad ja isegi üks pruun avas sel aastal oma esimese õie.

Kolimised muidugi jätkuvad, mõned põõsahakatised kolisid aia äärde päikesepaistelisemasse kohta, poest kolisid aeda raudrohud. Punased. Looduslikele valgetele lisaks, viimaseid ma jätan alati nii palju kui võimalik aia äärde ja peenardessegi alles, sest mulle nad hirmsasti meeldivad. Nüüd varsti peaks karikakrad ka õitsema hakkama, neid ma ei kitku ka välja ehk et meie aias seda linnaaedadele omast klanitust annab üsna tikutulega otsida. Aga see just ongi minu moodi. Kui ainult hekid kasvaks aia ääres ka veel nii piisavalt kõrgeks, et see segasumma naabreid ja möödakäijaid ei häiriks siis oleks juba päris superluks.

Ah ja lõpuks leidsin poest suure ja ilusa päevavarju. Nüüd ei taha muud kui ainult kodus olla.

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

Advertisements


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s