Juuni

Pojengide õitsemise aeg on nii ääretult külluslik ja ilus. Tean ju alati ette et ta tuleb ja ikkagi on ta alati nii erakordne. Kõik on sel ajal justkui kõige paremas korras ja inimesed on nii ilusad ja head. Vahel ma lausa imestan, et luuletajad sel ajal hulluks ei lähe. Või äkki lähevad?

Eile lugesin “Klaasverandat” ja “Suveraamatut” et kogu see napp aeg oleks suvemõnust lausa lääge.

DSC_7623DSC_7625DSC_7627

Ja kui mõnus on maal suvetoas magada. Tuul sahistab akna taga vanas õunapuus, hommikul ärkad lammaste määgimise või majanurgas pesitseva tihasepere käratsemise ja mitte kellahelina peale. Ja pääsukesed! Ma olen salamisi isegi pisut uhke, et meie väike lambapidamine on andnud neile võimaluse pesitseda nii nagu nad seda ikka on teinud. Lennata ukseavast rehealuse räästasse ja püüda heinamaade kohal kärbseid.

DSC_7631DSC_7639DSC_7616DSC_7605

Advertisements


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s