Üks hääl

Minu laupäevahommikuis on üks hääl minevikust. Selles hääles on helgust ja rahu, olgugi, et ta ise on kaunis lärmakas. Kui ma kuulen seda häält võin silmad sulgeda ja tunda kuidas olen hommikus aastaid tagasi. Seisan köögi ukseavas, avan kapiukse ja võtan sealt kohviveski, puistan peoga oad masinasse, torkan stepsli pliidi kõrvale seina ja  ruum täitub energilise mürinaga. Vana istub laua ääres ja memme käib sahvri ja köögi, köögi ja vannitoa, köögia ja keldriesiku vahet. Tavaline hommik. Päikest ja kohvimasina mürinat täis kitsuke köök, kus kõik on alati kõigil jalus aga tüli ei tõuse kunagi.

Vajutan masina kaane alla ja aastate taguse hommiku lõhn ja hääled ja inimesed on jälle mu juures. Õnn peitub väga väikestes asjades.

dsc_0061dsc_0065dsc_0070dsc_0079dsc_0081

Advertisements


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s