Lõin korra majja

Õigemini oma blogisse. Olen eneselegi märkamatult jõudnud 176 postituseni ning otsustasin, et likvideerin natuke seda kaost, mis mu blogis valitseb. Võtsin eile õhtul ette suure töö ning käisin üle kõik vanad postitused, lisasin igaühele enam-vähem sobiva rubriigi ning märksõnad ja pealehele märksõnapilve. Ehk on nüüd nii mul endal kui ka minu blogisse sattujail siin natuke lihtsam orienteeruda. Edaspidi luban olla hoolsam.

Advertisements

Nimemuutus

Tuli lõpuks ikkagi. Ükskõik kui väga ma endist nime ka ei armastaks, ei iseloomustanud see viimasel ajal mu blogi ja postitusi. Kaalusin siin kahte nime veel – Asjaarmastaja ajaveebi ja Pesa täis pahna aga lõpuks otsustasin siiski hoopis kolmanda kasuks. Ehk mahub nende juurte ja juurikate vahele ka kogu mu asjade armastus, asjaarmastajalik kuduhullus ja kõik see muu pahn, mida mu pea alalõpmata täis on.


Minu muinasjutumaa

Minu muinasjutumaa on koht, kuhu sattusin esimest korda umbes 10 aastaselt. Sellel maal elasid siis võõrad inimesed. Kuulnud olin sellest kohast aga päris pisikesest peale. Memme ja vana ei rääkinud mulle kunagi muinasjutte Punamütsikesest või Lumivalgekesest, nende jutud olid teistsugused, nemad rääkisid oma kodust. Emast ja isast, õdedest ja vendadest, majadest ja loomadest ja metsast, tööst ja maast. Neid jutte armastasin ma kõige rohkem. Need jutud kasvasid mulle südame külge ja need kohad said mulle justkui omaks, olgugi, et ma kumbagi polnud näinud. Kümmekond aastat tagasi õnnestus meil tagasi osta minu memme sünnikodu. Sellest ajast saadik võin ma öelda, et mul on minu muinasjutumaa. Vaene ja väeti aga päris.  See ajaveeb on koht, kus tahan kirjutada muinasjuttudest, mida õhtuti teki sees kuulasin ja inimestest, kes neis muinasjuttudes olid aga ka sellest, milline on see maa täna ja miks ta mulle nii väga meeldib.