Sügisel maal

See nädalalõpp oli küll lausa kuldne. Tõesti, mulle meeldib selline soe sügis palju rohkem kui suvi. Mulle meeldib näiteks, et saab kummikutega käia. Et saab teha lõket ja et saab süüa õunu. Saab võta oma kamba kaasa, teha maja taga ümber kuuse paar ringi ja tulla tagasi kolme ämbritäie riisikatega. Et saab teha pliidi alla tuld ja pärast on mõnusalt soe, mitte tunne nagu elaksid suitsusaunas. Mulle meeldib, et õhtul on õues hingematvalt ilus tähistaevas ja et hommikuti on pime ja üksik tüütu kärbes ei aja sind kell 6 üles (unustan fakti, et üks siplev põngerjas saab sellega hakkama). Siis meeldib mulle veel kuidas linnuparved sõuavad üle õue ja teevad seda häält, mis teeb kurku imeliku tunde.

Väike miinus on ehk see, et lilli on väheseks jäänud ja lillekimpe eriti korjata ei saa. Aga pluss on siis kohe jälle see, et lähed maale ja emps on teinud su pisikese poisi sünnipäevaks maailma kõige nunnuma koogi. Vaadake ise.

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

DSC_8033

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

Advertisements

Esimene mai

Kuidagi on juba mitmel, mitmel aastal juhtunud nii, et sellest päevast kujuneb üks tore ja hea päev. Varemalt oli meil väikest viisi traditsioon, et esimesel mail me käime sõpradega rabas, mitte matkal vaid piknikul. Peesitame päikese käes ja sööme karbiga kaasa võetud pannkooke ja joome “aiapäkapiku tassidest” kohvi, ronime vaatetorni ja torkame varbad külma laukavette, korjame ülaseid ja sinililli või nurmenukke ja ei tee kogu päeva jooksul mitte ühtegi kasulikku asja. Kõlab ju nagu hea päev, eksole?

Seekord me rabas ei käinud, käisime maal. Kraapisime ja lõikasime ja põletasime ja tegime terve päeva ainult kasulikke asju ja peaaegu, et mitte ainsamatki mittekasulikku asja. Ja mõelda vaid, ikka oli hea päev. Saa siis nüüd aru.

DSC_6648Sügisel tuli lumi ootamatult ja maale enam ei saanudki. Kõik lilled jäid emal katmata ja kõik lehed jäid riisumata. Kus nüüd oli alles kraapimist ja tassimist ja kuidas küll on nii, et kevadel on see käte rakku riisumine nii tore?

DSC_6682DSC_6665

Ema andis eelmisel sügisel mulle peotäie krookusesibulaid, et näe, pista mulda, mina neid maal nagunii kevadeti ei näe. Siin nad nüüd on, õitsevad aastaid vaid iseenese rõõmuks, pole neil olnud ühtki imetlevat silmapaari, sest ema jõuab maale tavaliselt siis, kui nende õitsemine on juba läbi. Sel kevadel on olnud külm, maja tagumisel põhjapoolsel küljel oli veel lundki ja väikesed värvilised krookused jõudsid ära oodata oma imetlejad. Mina toppisin krookuste kõrvale mulda sel korral kolm liiliasibulat, ma lihtsalt olen neist lilledest nii võlutud, et pidin mõned maale ka viima.

DSC_6697

Alati kui ma näen umbes sellist pilti nagu ülalolev, taban ma end mõttelt, et mu memme naeratab praegu ja et tema ema ja isa ja vanaema ja vanaema teevad seda sama. Ma tean küll, et see ei ole nii aga see tunne on nii tugev. Ma olen olnud aastaid nii ääretult tänulik selle eest, et mul on see mu muinasjutumaa ja et mul on võimalus ennast ühes väikeses paigas tunda nii lõpuni hästi. Ma olen imestanudki, et see paik on mulle nii oma ja ma tean kindlalt ja veendunult, et ühtki teist sama head ei ole. See on tunne, mida igaüks peaks saama tunda ja kui ma siis näen sellist pilti ja tunnen oma vanasid naeratamas siis olen ma rahul, et ma olen saanud neile midagi anda selle maa eest. Selle suure ja need väikesed inimesed ja ma olen rõõmus, kui ma näen nende silmi säramas ja näen, et nemad tunnevad ka end sellel maal hästi.

DSC_6732 DSC_6736Et ma nüüd enam härdameelsemaks ei läheks siis lisan veel ainult paar klõpsu.

DSC_6740 DSC_6764 DSC_6744


Kemmerg

Meil oli vanasti maal peldik. Eelmistest omanikest jäänud ja nii hirmus, et pigem käidi põõsas. Ühe esimese tööna sai see maja küljest ära kistud ning Olev ehitas meile uue kemmergu. Olev oli üks tore töömees, natuke nagu vanaisa moodi. Selle kemmergu ehitamisega nägi ta hirmsat vaeva. Materjali ei olnud ja nii sai sellest üks lip-lipi peal ehitus, põrandalaudeks minu vanavanaisa Kadaka majast toodud vanad põrandalauad, ukseks samast majast pärit uks, mis aastaid seisis meie suvila kuuri ees. Sel uksel oli minu meelest hirmus ilus käepide ning hobusepea kuju. Mäletan, et Olev ütles tookord, et seda ust ei saa siia ette panna, sest see käib valet pidi. Ju ma olin nii õnnetu näoga, et ta natukese aja pärast tuli ja ütles muiates, et ma panen ikka aga tagurpidi. Nii tulebki meie kemmergul nüüd sisenedes käepidet tõsta ja mitte alla vajutada. Igatahes, kui ehitus ükskord valmis sai, oli ta just selline nagu me olime emmega tahtnud. Ilusa puitpõrandaga, aknaga, riiuliga millele ma ladusin ritta oma portselanjänesed. Põrandale heegeldasin mõned suved tagasi maal olles vanadest kaltsuribadest vaiba. Oliver tegi mulle veel õunapuuoksast suure heegelnõela ja empsilt nõudsin vanu pluuse, mida ribadeks lõigata. Akna ees aga rippus aastaid väike lilleline sitsiriide tükk, lihtsalt kolme naelaga seina löödud. Nüüd sattusin ühele kardinale ja teadsin kohe, et sellesarnase pean sinna akna ette tegema.

See kardin on üks meeldivamaid taaskasutusprojekte, sest selles saavad uue elu minu kaks suurt lemmikut – vana linane kangas ning pitslinikud. Viimastest on mul alati nii kohutavalt kahju, kui nad teise ringi poodides kastides lebavad. Nii palju peenet näputööd ja head materjali, nii palju hoolt ja armastust ja nii armetu lõpp. Nüüd vähemalt said kolm linikut omale uue ja ilusa ja loodetavasti pika elu. Loodan südamest, et ehk keegi teinegi võtab vaevaks mõnele linikule nt padjakatte või laualinana sel viisil uue elu andma. Tulemus on minu silmis igati tegemist väärt.

Pitsilise kardina jaoks vajad – jupi linast (või ka muust materjalist) kangast, mõnda vana pitslinikut, niiti, nõela, nööpnõelu.

linikud

Kinnita linikud nööpnõeltega kangale ning õmble väikeste pistetega ääri mööda kinni. Lõika ettevaatikult liniku tagumiselt küljelt kangas ära. Kõige parem on seda teha teravate tömbi otsaga kääridega, et linikusse lõikamist vältida. Mina tegin nii, et lõikasin alguses keskele augu, siis surusin näpu vastu õmblust ja lõikasin kääridega kanga näpu pealt lahti. Usinamad võivad ääred üle teha aga kuna linane riie eriti ei hargne ja tegemist on kardinaga, millele kasutamisel suurt räsimist osaks ei saa siis jätsin tagumise külje lihtsalt lõigatuna. Padjakatte puhul peaks kangaääred ikkagi äärispistega ka üle käima.

Ja valmis ongi.

linikutega kardin

Ps. soovitus ka – Annekata blogist tasub ka teisi postitusi kiigata, seal on palju häid ideid uuskasutuse või niisama põneva kangamudimise kohta.


Kompostihunnik ja võsa

Meil on maal aianurgas kompostihunnik, selline nagu vanade talude aianurkades ikka on. Kasvab umbrohtu ja kevadel visatakse kuhja otsa paar kõrvitsaseemet. Tohutult võsa on meil ka. Ema ramm selle tõrjumisele peale ei hakka ja mina jõuan maale liiga harva. Tavaliselt mu kevadine maalkäik tähendabki üht suurt võsalõikamist ja siis suviti tuleb seda rämpsu vihmaste ilmadega põletada. Tegelikult päris tore töö, sest tulemus on alati silmale nii hea vaadata. Nüüd eelmisel maalkäigul lappasin memme vanu koduajakirju ja märkasin seal ühte mõnusat kompostihunniku piiret. Ajakirjas nägi see muidugi kordades võimsam ja parem välja kui minu nikerdis aga idee on nii tänuväärne, et julgen seepärast siin ka jagada. Saab korraga lahti nii võsast, põletamisvajadusest kui ka kompostihunnikule vähe viisakama välimuse. Väiksemasse aeda sobiks vast mõnus ringikujuline piire aga kuna meil on lehti ja muud rämpsu vaja ikka käruga vedada siis meie piire sai esialgu tehtud ainult ühte külge, teised kaks on piiratud aianurga puudega ning kolmandast saab siis risu käruga kompostihunnikusse vedada.

Ja piiret tehes avastasin veel ühe üllatava positiivse külje – nüüd kohe tahaks võsa lõigata, et piire kiiremini toekam ja ilusam saaks.


Tavalised asjad

Alati maalt tulles on mu fotoaparaat täis fotosid tavalistest asjadest. Ja ma ei väsi imetlemast nende rahulikku ja üle aegade kestvat ilu. Ju ma seepärast peangi nii väga tarbekunstist. Esemeist, mida mu käsi võib iga päev katsuda, mida nii paljud käed on juba aastakümneid katsunud ja milles on veel tänagi näha nende tegija käekirja.


Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Meil oli ta küll kõrgeks kasvanud juba ammu enne jaanipäeva ja nii kulusidki mu esimesed tunnid maal niitmisele. Ei midagi uut, eks. Jaanid olid muidu nagu jaanid ikka – vihmased. Jaanilaupäev oli meienurgas lausa nii vihmane, et me ei üritanudki õue minna. Vaatasime ainult igatsevalt aknast, kuidas kõik räästaalused kausid ja ämbrid ammuilma üle ajavad ja lilled nukralt kaelu koogutavad ja nina tilgutavad. Ometi pole mul tunnet, et olid vihmapühad, sest õues olla saime nii palju ja päikest oli ka. Ja küdeva pliidi ees on maal nii tore istuda ja kruusis aurav piparmünditee on nii enesestmõistetav. Isegi minu jaoks, kes ma linnas suviti kunagi teed ei joo. Maal on kõik nii teistmoodi, lihtsad asjad on nii head ja ilusad. Ja lapsed on nii paid, sest neil on nii palju teha. Igas hunnikus võib tuhnida, igast kausist võib tassiga vett tassida, igas peenras võib natuke ise ka kaevata, võrkkiige võib ribadeks kiikuda ja rasvaste näppudega võib pannkooki süüa ja pärast võib näpud lihtsalt ära lakkuda või salaja diivanipatja pühkida. Keegi ei viitsi nagunii pahandada. Kus sa tohidki pahandada, kui president peab parasjagu kõnet. Tore aeg.

Kuidagi on alati nii, et ma Idemulgust kirjutama hakates tahan alguses kirjutada sellest, et mida ma siis tegin ja siis läheb kõik kuidagi idülliks kätte ära. Tegelikult ju on maal ka ikka nii, et mõnikord lähevad lapsed ikka väga käest ära ja et ikka ei viitsi koguaeg vahetpidamata niita ja et nõusid on kausi sees tüütu pesta aga see kõik on kuidagi tagaplaanil ja teisejärguline. Mõtlesin täna, et ma pole kunagi olnud maal nii kaua, et mul tekiks tahtmine linna minna või tüdimus. Sel korral pisut mõtlesin, et ehk kahe väikese lapsega tuleb see tunne. Noh, et linnas on ju nii palju mugavam nendega. Aga ei tulnud, sest maal kulgeb kõik kuidagi omasoodu ja loomulikumat radapidi. Õue ei minda, õuesolek on päeva loomulik osa. Külakoerad hauguvad eemal aga ei lõuga su värava taga. Laste kohta sobib vist kõige paremini sõna, et nad ei mängi õues vaid toimetavad seal, ajavad omi asju ja on kuidagi nii asjalikud ise. Väravast välja minemist ei pea keelama, sest värav küll on aga aeda ennast ei ole ja kui piiravaid piire ei ole siis laps ei kipugi ära. Ja põnev on ju siinsamaski – kivimüüris sibavad päris sisalikud, kaovad vilksti kui vaatama lähed ja tulevad siis jälle päikese kätte peesitama. Teel murus on päris surnud hiirepoiss ja suvetuppa lendas päris mesilassülem. Majaseina sees on päris sinitihaste pesa ja suure kuuse otsas pesas kraaksub kronks-kronks suur must ronk. Ja mina ei mõtle kunagi sellele, et peaks ripsmeid värvima või et võiks üldse korra päevas peeglisse vaadata. Piisab kui harjaga kraaps-kraaps läbi salkus juuste käia ja silmad külma kaevuveega klaariks loputada. Sellest ma ei hakka rääkimagi, kui hea maitseb maal lihtne toit või kui mõnus on õues süüa. Ja me ei grilli, eksole.


Siis emme on nii rõõmus

Mu puhvetil klaasvaasis lõhnavad juba kolmandat päeva piibelehed. Tunnen seda lõhna kümneid kordi päevas, kui neist mööda käin. Piibehtedele lisaks on kimbus peotäis meelespeasid ja kolm lühikese varrega meelespead ka. Emme korjas mulle selle kimbu, kui laupäeval maal käisime ja Nubi korjas kolm pisikest meelespead ja rääkis ise mammale, et siis emme on nii rõõmus. On küll.

Ma kirjutasin kunagi aastaid tagasi ühe salmi seotud olemisest. Mina olen küll oma maaga nii seotud, et see tundub mulle omalegi vahel üsna arusaamatu. Pole see ju üldse mu lapsepõlvemaa. On päris kummaline kuidas üks väike lapp maad on nii võimsalt oma. Kuidas iga puu, iga lind, iga tuuleiil selles paigas omab suuremat tähtsust, kuidas päike paistab soojemalt ja isegi õhku on justkui rohkem. Nii vaba ja nii hea on olla. Ja ise muutud ka paremaks, kulm ei lähe kortsu ja hääl ei kisu valjuks. Teed rõõmuga tööd ja oled õnnelik väikeste asjade üle, tahad näha ja kuulata. Seisad õunapuu all ja puuladvas askeldav lind ei karda sind ja üle su seismise on õunapuuõitesadu. Tunned tuult ja päikest ja niidetud rohu lõhna. Ja oled mõne tunni oma elust palju parem inimene.