Saun-sepipada

Mul on nüüd pilt, millel paistab Idemulgu saun-sepikoja nurk. Seesama, mille ääres vana-vana-vanaisa Liisa juurest tulles selga toetas.

saun sepikoda talvel

Ja veel on mul pilt, millel paistab mu vana (palliga) ja upa-onu (tädi Hilda abikaasa Karl) selja tagant aida nurk. Pilt on tehtud maja poolt vaadates ning meie suur nulg on seal veel üsna titeohtu. See pilt on 1967-ndast aastast.

IMG_1799

Praegu näevad samad vaated välja sellised.

IMG_6190

Sepipaja asemel on ainult väike kivihunnik ja paar puud keset heinamaalappi.

IMG_6191

Nulg on suureks kasvanud ja on kummargil üle õue endise aidanuka poole. Vanadest pole enam kedagi siin.

IMG_5376

Õnneks on uusi õnnelikke tulijaid ja olijaid ja jääjaid.

IMG_2359IMG_2419


Mu imeilusad vanatädid

Olen jälle nagu röövel aardekirstu kallal. Vähemalt ma usun, et röövlil võiks olla selline tunne, et silmad lähevad särama ja süda hakkab kiiremini põksuma. Sain oma kätte tädi Hilda albumi ning selles oli fotosid, mida ma olen varem näinud, oli fotosid minu jaoks tundmatute inimestega ja oli paar vana fotot, mille olemasolust ma midagi ei teadnud. Selliseid fotosid nähes on nii imelik tunne – ühteaegu rõõm ja kurbus korraga. Rõõm, et on veel mida avastada ja kurbus, et pole enam kelleltki küsida. Et ei saagi teada kus on need fotod tehtud ja kes on need tundmatud inimesed. Ja mu süda liigutas sees, ma kohe tundsin kuidas ta liigutas, kui ma keerasin neid vanu albumilehti ja kõigi nende vanade fotode vahel oli albumisse kleebitud üks üsna kaasaegne, nii umbes 35 aasta tagune foto. Minust.

Ma ei raatsi neid kõiki fotosid korraga näidata. Noh, Teile nad ju tegelikult ei tähendagi midagi aga mul omal on tunne, et kuna neid on nii vähe siis on igaüks neist väärt vähemalt eraldi postitust. Tänasel fotol on kolm minu memme õde – mu imeilusad vanatädid.

Pildil vasakult: Hilda, Alma, tundmatu, Marta, tundmatu.


Talvine Idemulgu ja saun-sepikoda

Tänane postitus tuleb lühike. Leidsin ühe vana foto talvisest Idemulgust. Foto kuupäeva kahjuks ei tea, kuid kindlasti on see tehtud hiljemalt kuuekümnendatel aastatel. Õunapuud on veel üsna väikesed, väntkaevu asemel aianurgas kooguga kaev, katusel maja esiküljel väike vintskap ning aknad ka vanad. Eeltoodud erinevustest võrreldes tänase Idemulguga järeldasin, et foto peab pärinema ajast, mil minu vana-vana-vanemad seal veel elasid.

Foto on võetud umbes sellest kohast kus vanasti asus saun-sepikoda. Kahjuks ei ole mul ainsatki fotot, millel eelpool nimetatud hoone ise ka peal oleks. Mind seovad selle hoonega ainult memme jutud. Üht neist olen siin juba varemalt maininud aga olgu see siis uuesti üles kirjutatud. Memme isa Karl ehitas oma vanatüdrukust õele Liisale, kes koos nendega Idemulgul elas naabrusesse väikese maja. Hiljem olevat Idemulgu vanaperemees Kaarel tütre juures elanud ning Idemulgule tulles ikka sepipaja seina ääres istunud ja jalga puhanud. Kaarel pidi tol ajal juba üsna vana mees olema, sest kahe maja vahe on vaat et kiviga visata.

Ülejäänud memme jutud otseselt sepipada ei puudutanudki, rohkem seda, kuidas isa tegi külanaistele vokke ja aitas külameestel hobuseid rautada. Vanavanaisa tehtud tänaseni säilinud kapid ja vokid räägivad selget keelt sellest, et ta ei teinud puutööd mitte ainult vajaduse pärast, vaid, et ta pani sellesse kogu oma hoole ja armastuse.

Olgugi, et ma eelnevalt kirjutasin, et mul puuduvad sepipaja kohta fotod, saan siiski jagada pildimaterjali. Nimelt on mul üks joonistus, millel sepikoda peal. Kahjuks ei tea ma kelle poolt ja millal joonistus tehtud on. Aga asi seegi, eksole!

Tundmatu autori joonistus Idemulgu saun-sepikojast. Pildil paremal kooguga kaev ning aida nurk.


Õnnistamispäeva tunnistus

Tädi Hilda õnnistamispäeva tunnistus aastast 1936. Alla kirjutanud Kullamaa koguduse õpetaja Henn Unt. H.Unt oli Kullamaa koguduse õpetaja aastatel 1932-1946. Elulooga saab tutvuda siin: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:u3OooBEAkfsJ:www.eelk.ee/~elulood/unt_henn.html+henn+unt&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee


Memme leeripildid

Sellest on juba häbematult pikk aeg, mil ma viimati kirjutasin Idemulgust või lisasin mõne vana foto. Enda vabanduseks võin öelda, et mõnda aega olid kõik mu üles pildistatud fotod koos kogu muu arvuti kõvakettal olnud materjaliga kadunud. Õnneks sain need siiski tagasi (Aitäh, Peter!). Siis aga leidsin, et tegelikult tuleks parema kvaliteedi nimel rohkem vaeva näha ja fotod ikkagi skanneerida. Ja kuidagi on kõik päevad nii argiseid tegemisi täis ja ma ei leia selleks aega. Õhtul kui poisid magavad üritan jälle võimalikult vaikselt olla ja nii see töö ongi aina edasi lükkunud. Täna vaatasin üle-eelmisel suvel pildistatud fotosid ning otsustasin, et näitan neid siiski. Kellele see kvaliteet peale mu enda ikka nii oluline on, eksole?

Minu memme Helene Heinpalu leeripildid. Ees vasakul: H.Unt

Read the rest of this entry »


11. september

11. september on paljude jaoks kurb päev. Minu jaoks ka, minu ühe maailma lõpu päev, mu memme surma-aastapäev. Ma ei tähista tavaliselt selliseid päevi ja õigupoolest ei taha neid meeleski pidada. Kõik teised, sellistele päevadele eelnenud päevad on palju paremad ja rohkem väärt meelespidamist. Seepärast otsisingi tänase postituse juurde hoopis ühe tähendusliku foto – 2000 aasta suvest. Suvest, millest tänaseks on möödas 11 aastat. Suvest, mil me hakkasime Idemulgus toimetama. Oliver on viiene, maja on vanas kuues ja kühmus ja memme on Idemulgu uksel täpselt selline, millisena mina teda mäletan.


Vana foto

Peale tädi surma leidis ema tema asju pakkides ühe vana matusefoto. Usun, et tegemist on meie pere vanima fotoga. Mina pole fotonduses asjatundja aga et tegemist on vana fotoga kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et foto on justkui hõbedasel paberil.

Read the rest of this entry »