Saara suvekool

Kui suvetöö on päriselt ka nii tore kui suvekoolis (Saara suvekoolis) käimine siis ma kahetsen kohe tõega, et ma koolis hoolsalt õppisin.

Kolm päeva täis kudumist, muusikat, häid sööke ja inimesi, inspiratsiooni ja uusi teadmisi. Tagatipuks tõin veel koju kaasa kotitäie head lõnga.

Lubage tutvustada – Saara suvekool pildis:

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni


4 päeva Velisel

Mul oli väga tore ja inspireeriv nädalalõpp – olin neli tegusat päeva Velisel Iida suvekoolis ning õppisin kangakudumist. Lisaks sellele, et tegemist on tõesti inspireeriva ning põhjaliku koolitusega, olid boonuseks veel toredad inimesed ning minu puhul alati väga oluline – võluv paik. Selleks võluvaks paigaks oli sel korral vana maja, kus 1884 aastal alustas tegutsemist Velise kihelkonnakool.

Tõesti, pole midagi toredamat kui istuda tundide viisi kangastelgede all ja sõlmida lipsukesi, süüa ohjeldamatult ja vaat et ogaraltki kõige maitsvamat toitu, kuulata õhtul kohvitassi kõrvale teiste kogemusi ja nippe, kõkutada hilisel õhtul pisut hämaras vanas koolisaalis telgede laksumise saatel, vaadata kuidas soe suvetuul sasib pärani lahti uste ees valgeid kardinaid ja lõpuks tunda, et üldse ei raatsi ära minna ja et tahaks aina rohkem ja rohkem teada saada.

Edasi rääkigu pildid ja nagu ikka, pildid ei räägi pooltki. Näiteks ei tea nad midagi kääridest.

by kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everstby kristi everst


Minu värvid

Kui teilt küsitaks, et mis värvi on kevad, mis te vastaksite? Roheline, hele ja erk? Kevades on minu värve ka – valgeid ja tuhme ja süngeid sinakashalle ja pisut luitunud pruuni.

DSC_5148 DSC_5149


Koon salli

DSC_4026 DSC_4027 DSC_4028

Kirjutasin paar päeva tagasi estGILD-i blogis teemal, kuidas minu arvates võiks pildistada pitssalli. Kirjutamiseks inspiratsiooni otsides lappasin läbi palju fotosid ning loomulikult lõpetasin teadmisega, et nüüd tahan ise ka salli kududa. Mina aga pole eriline pitssalli kuduja ja nii valisin lõnga palju jämedama, kui see pitssallile kohane. Värv on jälle üks mu suuri lemmikuid – tumesinine. Näis siis, kas ja kuidas mul lõpuks see salli pildile püüdmine õnnestub.

DSC_4037Mu vanatädi kootud sall.


Hall

Kui ma olin laps ja keegi küsis, et milline on sinu lemmikvärv siis vastasin alati kõhklematult – sinine! Kui ma vaatan läbi aegade oma riidekappi siis on see värv ilmselgelt must. Aga kui ma mõtlen sellele, milline värv on minu silmis kõige nüansirikkam siis on see hall. Hall võib olla helge ja hele, pidulik ja peaaegu, et hõbedane. Ta võib olla tume ja sompus ja porine, õlgu väristama ajavalt ebameeldiv ning samas pehme ja soe ja soojendav, silitama kutsuv hiirehall, käe all nii siidine ja sile. Novembris on harva päikest, novembrihall on tavaliselt just see eemaletõukav. See mis haakub sopana kummiku külge, muudab tuju morniks ja tujutu näost halliks. Kuni ühel hommikul on päike ja pisut külma ja hall maas. Särav ja sillerdav ja naeratama panev. Selg läheb sirgu ja siht läheb selgeks. Hall.

Fotod: Burda style. 11 2012.

Käevõru on saadaval siin.


Nutsin

Ma ostsin raamatu. Ma ostsin raamatu ja lugesin ja nutsin. Nutsin mitu korda ja ma ei teagi, kas sellepärast, et oli kurb või sellepärast, et oli ilus. Ehk hoopis mõlema pärast korraga. Pärast mõtlesin. Oma memmele mõtlesin ja oma vanatädile ja nende emale, keda ma kunagi ei ole näinud ja keda ma ainult juttudest tean. Tean tegelikult õige vähe. Tean, et ta oli väike ja tasane naine. Tean, et tal olid ilusad pikad juuksed, mida ta toolil istudes kammis ning et juuksed puudutasid siis maad. Tean, et ta oli hapra kondiga ja et meheõde teda niruks oli pidanud, et mida selline ka jaksab. Tean, et ta armastas kirjuid kangaid ning tema lemmikvärv oli helesinine ja et vanavanaisa tõi talle kord linnast tulles väikese klaasvaasi, millesse ta saaks lilli panna. Tean, et ta istus kartuleid koorides trepimademel ning valutas palju aastaid voodis südant. Ma olen kuulnud temast vähe räägitavat, ikka neid ühtesid ja samu jutte aga ta on mulle alati olnud kuidagi armas. Ja kui ma vaatan maal olles tema pilti siis ma tunnen mingit naljakat uhkustki, et nii ilus naine. Nii habras ja nii õrn ja mulle on alati tundunud, et nii hästi hoitud. Nüüd ma lugesin seda raamatut ja nutsin ja ma ei teagi mille pärast. Vist kõigi nende naiste pärast. Ja olin nende kõigi üle salamisi natuke uhke. Ja enda üle ei olnud. Ma tundsin lausa nagu natuke süüd, et mulle on ju antud mu oskused aga ma olen nendega nii laisalt ja uisapäisa ringi käinud. Ma olen neid kasutanud aga nii mõtlematult. Aga nüüd tahan ma mõelda.

Kui Te klompi kurgus ei karda siis lugege ka. Neid kirju.


Üdini naiselik

Oktoobrikuine Burda pakatab naiselikest lõigetest. Kangad paistavad juba pildilt käe all pehmed ja soojad, toonid on mahedad ja pidulikud. Kui sügis riietab looduse uude kuube siis Burda riietab sel sügisel naise eelmise sajandi alguse kümnendite rõivaisse. Kübarad ja kindad, väikesed nööbid ridamisi mansettidel. Ah! Just seda on meil sügisel vaja, eksole?

Lastemood on sel korral indiaanisugemetega. Plikade patsid on nii kõvasti peenikestesse palmikuisse punutud justkui oleks minu linnamemme neid pununud. Ja mõnusaid värvides pillerkaaritavaid lehekülgi on ka ning kontrastiks musta ja valget ja halli, lihtsat ja lakoonilist. Kõigile midagi.

Et tänasesse postitusse pisut mõtlemisainet ka lisada, kirjutan üles ühe mälestuskillu. See on mu vanaisa vennatütre Tiiu poolt jutustatud, minu vana 100 sünniaastapäeva tähistamisel (22. augustil 2010). Emme kirjutas selle üles ja siin ta on:

Sõjajärgsel ajal oli kõigest suur puudus ning palju liikus kõikjal pikanäpumehi. Järjekorras seistes lõigati sul tasku ziletiga läbi. Vanal olid Rehemäel villased pintsaku kangad (veel eestiaegsed, kodust Lepikult toodud). Varaste kartuses viis ta need Nõmmele venna Karli juurde hoiule. Tiiu meenutas: “Ema läks Nõmmele turule. Sel ajal käisid vargad majas ja vana kangad viidi minema.” Küllap passiti peale – arvas Tiiu.

Minu vana ja Tiiu Lepikul (Lääne-Virumaal, Vorsti külas).