Kiilaspead

 

Ümarakõhulised õunad

kogunevad puude alla

kobaras koos

pistavad kiilad pead kokku

peavad pobinal nõu

ja seletamatut nukrust

on täis nende kuldne põu

koltuma kippuv rohi

kaselehti täis õu

naabritädi pruunis kampsunis

soojemad sukad jalas

võtab kuurinurgast raudreha.

31.8.2003

Advertisements

Vallatutest õuntest

Soovitan täna midagi teistsugust, kui tavaliselt. Üht luuleraamatut – Heljo Männi “Vaiksete õuede õunapuud”. Poest seda tõenäoliselt ei saa, kuna raamat on 1968 aasta väljatrükk aga ehk jääb antikvariaadis või ema raamaturiiulil näppu. Armas ja tore lugemine. Ma ei teagi kas tohib (vist ei tohi?) aga kirjutan nimiloo siia.

.

Vaiksete õuede õunapuud

suve läbi noppisid päikesekiiri

ja turgutasid oma põngerjaid.

Põnnid paisusid,

põsed lõid punetama

ja ühel hommikul ei tahtnud nad

enam rippuda põllepaeltes.

“Head aega, emad-õunapuud,

head aega!” karjusid nad.

“Meie läheme nüüd laia maailma.”

Nad kogunesid kastidesse, korvidesse,

sõitsid poodidesse, turgudele,

pugesid moosipurkidesse,

laste taskutes koolidesse,

aga kõige vallatumad

voolasid magusa mahlana veinivaatidesse

ja kihistasid seal naeru.

.

Vaiksetel õuedel jäi veelgi vaiksemaks.

Keegi ei jooksnud õunapuude juurde,

ei sirutanud kätt nende poole.

Ainult tuul otsis võrades ulualust

ja ümises head aega . . .

head aega . . .

Ja kured kordasid kajana

head aega, õunapuud,

head aega . . .

.

/H.Mänd Vaiksete õuede õunapuud. 1968, lk.28/