Üdini naiselik

Oktoobrikuine Burda pakatab naiselikest lõigetest. Kangad paistavad juba pildilt käe all pehmed ja soojad, toonid on mahedad ja pidulikud. Kui sügis riietab looduse uude kuube siis Burda riietab sel sügisel naise eelmise sajandi alguse kümnendite rõivaisse. Kübarad ja kindad, väikesed nööbid ridamisi mansettidel. Ah! Just seda on meil sügisel vaja, eksole?

Lastemood on sel korral indiaanisugemetega. Plikade patsid on nii kõvasti peenikestesse palmikuisse punutud justkui oleks minu linnamemme neid pununud. Ja mõnusaid värvides pillerkaaritavaid lehekülgi on ka ning kontrastiks musta ja valget ja halli, lihtsat ja lakoonilist. Kõigile midagi.

Et tänasesse postitusse pisut mõtlemisainet ka lisada, kirjutan üles ühe mälestuskillu. See on mu vanaisa vennatütre Tiiu poolt jutustatud, minu vana 100 sünniaastapäeva tähistamisel (22. augustil 2010). Emme kirjutas selle üles ja siin ta on:

Sõjajärgsel ajal oli kõigest suur puudus ning palju liikus kõikjal pikanäpumehi. Järjekorras seistes lõigati sul tasku ziletiga läbi. Vanal olid Rehemäel villased pintsaku kangad (veel eestiaegsed, kodust Lepikult toodud). Varaste kartuses viis ta need Nõmmele venna Karli juurde hoiule. Tiiu meenutas: “Ema läks Nõmmele turule. Sel ajal käisid vargad majas ja vana kangad viidi minema.” Küllap passiti peale – arvas Tiiu.

Minu vana ja Tiiu Lepikul (Lääne-Virumaal, Vorsti külas).

Advertisements

Jaagu varrud

Rääkisin oma emaga, et ta kirjutaks samuti üles oma vanavanemate ning vanematega seotud mälestusi. Täna sain temalt kaks lõbusat seika noorema venna Jaagu varrudest.

Read the rest of this entry »