Mirjam

Mirjam on heledajuukseline tüdruk. Mirjamil on sinised silmad ja nöpsis nina. Ja Mirjami vanaema ütleb, et ta on kondibukett. Mirjam elab linnas korrusmaja kaheksandal korrusel ja Mirjami toa akendest näeb üle linna. Mirjam elab koos emaga. Mirjamil on ilus ema. Mirjami ema on aeg-ajalt tõsine ja riidleb vahel ilmaaegu aga Mirjami meelest on ta hirmus ilus. Mirjamile meeldib hommikuti esikupõrandal istuda ja vaadata kuidas ema end tööle sätib. Isa Mirjamil ei ole. Ema ei räägi temast kunagi ja Mirjam ei oska küsida ka. Vahel, kui Mirjam on ema peale kuri läheb ta diivani taha istuma ja peab plaane, kuidas isa juurde põgeneda. Mirjami ema ütleb, et Mirjam on juba päris suur tüdruk ja saab sügisel kuus aastat täis. Mirjamil on oma vanusega natuke segased lood. Vahel, kui Mirjam tahab õhtul kaua üleval olla, ütleb ema, et ta on liiga väike ja peab veel kasvama. Mirjam on siis kuri ja jonnib. Mõnikord jonnib lihtsalt kiusu pärast. Mida rohkem ema riidleb, seda rohkem Mirjam jonnib. Ükskord trampis Mirjam isegi jalgu, nii kõvasti, et lõi kanna vastu põrandat ära. Pärast oli mitu päeva valus ja ema kirjutas lasteaeda kirja, et Mirjam ei saa kehalise kasvatuse tundides hüpata. Kui kasvataja küsis, et mis juhtus oli Mirjamil piinlik. Mirjam pani suu kinni ja ei öelnud midagi.

19. august 2010

Advertisements

Tipp ja Täpp

Mirjami vanaemal on kaks lammast. Lammaste nimed on Tipp ja Täpp, nagu selles vanas lastesaates. Lambad kommi ei armasta aga Mirjam armastab küll. Vanaema ütleb, et maiustamine teeb tuju heaks aga südame läilaks ja toob Mirjamile kommi poest ainult neljapäeviti. Mirjam sööb siis kohe terve kotitäie korraga ära. Vanaema lammastel on kadakate vahel väike puulobudik. Kui vihma sajab lähevad lambad lobudikku vihmavarju. Mirjamile meeldib siis ka lammaste juurde pugeda. Seal on soe ja haiseb. Lammaste märg villakasukas on vastik, kui see vastu Mirjam paljaid jalgu ja käsi puutub.

Lambad söövad kadakate vahel rohtu ja vanaema ei pea siis seal niitma. Mirjamile meeldib kadakate vahel käia. Seal ei ole rohi kõrge nagu mujal heinamaal. Lammastest on rohu sisse palju pabulaid järele jäänud. Vahel korjab Mirjam neid plekkpurki. Kui Mirjam ja vanaema poodi mängivad siis on Mirjami poes alati müügil shokolaadikomme. Mirjam hoiab alles kõik neljapäevaste kommipakkide paberid. Plekkpurki korjatud pabulad mässib ta hoolega paberisse ja keerab paberiotsad kenasti rulli. Vanaema andis Mirjamile kolm tühja assortiikarpi ja nende sisse paneb Mirjam paberisse keeratud pabulakommid.

Kui ilmad suvel soojaks lähevad jõuab kätte lambapügamispäev. Mirjam on sel hommikul alati varakult üleval ja ei jõua ära oodata millal vanaema oma hommikuste toimetustega ühelepoole saab. Mirjami tööks on Tipp ja Täpp karjamaalt üles otsida ning väravasse ajada. Pärast tohib Mirjam vanaema kõrval kükitada ja vaadata, kuidas vanaema kääridega naks-naks-naks lammastelt kasukad seljast lõikab. Lambad on Mirjami meelest peale pügamist nagu linnatädide puudlid. Mirjam ütleb vanaemale, et Tipp ja Täpp pole mingid puudlinimed ja nad peavad lambaid kutsuma nüüd Bertaks ja Pauliineks. Vanaema on sellega päri ja lubab Mirjamil Berta ning Pauliine karjamaale tagasi ajada. Mirjam ajabki, ronib siis veel väravale, plaksutab käsi ja hüüab: „Jookske nüüd, puudlid!“.

Õhtupoole pesevad Mirjam ja vanaema suures vannis villa. Seebiveega. Mirjamile meeldib kuidas vesi vannis vahutab ja ta puhub seebivahu torte mööda õue laiali. Vanaema ütleb, et Mirjam rohkem segab, kui aitab ja ajab ta kulmu kortsutades eemale. Ise ütleb, et: „Näh sunnik, ajad mul siin villa kõik prahti uuesti täis.“ Mirjam keksib siis ühelt jalalt teisele ja tänitab: „Näh sunnik, näh sunnik!“

Mõnikord meeldib Mirjamile lambaaia ääres kõlkuda ja määgida. Tipp ja Täpp tulevad siis aia äärde ja määgivad vastu. Mirjami meelest on neil ilusad silmad. Täna Tipp ja Täpp ei tule ja vaatavad kartlikult kadakate vahelt. Mirjam määgib ja määgib. Vaatab siis vihaselt lammaste poole ja karjub: „Lollakad! Puudlid!“ ja läheb nuiab vanaemalt võileiba.

19. august 2010


Sügiselõhn

Täna sadas õues kevadvihma aga minul ei ole kevadejuttu. Meenus hoopis, et eelmisel suvelõpul Idemulgus olles kirjutasin ühe sügisejutu. Ühe sügisejutu ühest väikesest tüdrukust. Sel õhtul oli õues minu arvates esimest korda sügiselõhn. Maal on seda alati kuidagi eriti teravalt tunda, ju seetõttu, et maal on lõhnu lihtsalt lihtsam tunda. Maal nuhutab nina justkui iseenesest ümbritsevat, tunneb ja sunnib teadvustama. Sügisel mõjukski sügiselõhnaline jutt vahest kurvakstegevalt. Kevadel võib aga sügiselõhnast üsna julgelt mõelda, on selle tegeliku tundmiseni ju veel nii palju aega. Enne tulevad piibelehelõhnad ja heinalõhnad, maasikalõhnad ja merelõhnad, kõik need head kevade- ja suvelõhnad, mida on nii kaua oodatud.

Read the rest of this entry »