Kolm parimat

Täna tuli jälle nostalgitsemise tuju. Parim viis sellele tujule järele anda, on vanu pilte lapata. Külmale ilmale vastukaaluks sooje, päikeselisi, suviseid. Täis ainult häid mälestusi. Kolm päeva, kolmes parimas linnas, kolmega parimaist.

Advertisements

Jõulutunne

Ehk Te olete aru saanud, et põen kergemakujulist blogisõltuvust. Täpsem oleks öelda, sisustusblogidesõltuvust. Praegusel ajal kubisevad need igas värvis ja võtmes jõuluehtes kodudest. Mina aga hakkasin mõtlema oma lapsepõlve jõuludele. Meie sõitsime siis alati emaga maale. Rongiga. Rongiaknast oli memme ja vana maja näha ja mäletan, et surusin alati nina vastu aknaklaasi ja vaatasin, kas kuuseküünlad säravad. Särasid. Tuba oli pime ja kuusk säras küünaldes. Jaamast memme-vanani jõudmiseks kulus kümmekond minutit. Mäletan selgelt, seda jalgade esikus lumest puhtaks kopsimist ja koputust köögiuksele. Mäletan, kuidas köök oli lõhnu täis ja pliidilt õhkus sooja õuest tulijale vastu. Eriti mäletan aga seda soojust, millega meid vastu võeti. Seda lihtsat rõõmu iga uksele kopsija üle. Peale mõnede vanade ehetega küünaldes kuuse muid dekoratsioone ei olnud. Neid polnud vaja, jõulutunne tekkis millestki muust. Rõõmust koosolemise üle, salapärasest sagimisest, kõhtu tühjaks ajavaist lõhnadest, pottidest ja pannidest keldriesikus, magustoidukausikestest sahvririiulil, ühisest lauakatmisest, lehmadele leiva viimisest, lukus magamistoa uksest, mille taha emad ja memme kordamööda kadusid ja millest meid, lapsi eemale hoiti. Ma teadsin seda kõike alati ette, teadsin seda juba sel hetkel, kui nina vastu rongiakent surusin. Kodu ei vaja jõuluks ehtimist, kui ta on kodu, kuhu sind oodatakse.

Teeme Katuga piparkooke. Aastal 1979.


Idemulgu aastal 2010


memmed-vanad

Mina kutsusin oma vanaemasid maamemmeks ja linnamemmeks, vanaisa oli mul ainult üks – tema oli lihtsalt vana. Minu suurem laps kutsub siiani oma vanaemasid Saue-anmaks ja Jõe-anmaks. Tean kahte last, kelle vanavanemateks on meema-meema ja musakännukas. Mina panin oma vanatädile ja tema mehele lapsena nimeks Tommitädi ja Upaonu, selliste nimedega kutsusid neid meie peres hiljem nii suured kui väikesed, selliseid nimesid kirjutas tädi meile saadetud kaartidele. Tore oleks teada, kuidas teistes peredes oma vanavanemaid kutsutakse.

November 1995 – Oliver mu memme ja vanaga.


Vana aja asjad

Mulle on meeldinud vanad asjad alates ajast, kui ennast mäletan. Vana aja asjad on teistsugused – tehtud käsitsi ja loodud kestma. Vana mööbel ja vana käsitöö on kaks minu suurt nõrkust. Ja mulle valmistab siirast rõõmu, et mõlema väärtus on viimastel aastatel järjest enam hinnatud. Sisekujundusajakirjad ja kodusaated propageerivad vana mööbli kasutamist nii uues kui vanas kuues. Kodukootud internet kubiseb käsitööblogidest ja tüdrukud kannavad suvel tänaval muhumustrilisi pätte. Minu beebile tõid päkapikud jõuludeks kaks paari mulgipapusid. Eesti asi on IN. Ja mul on selle üle hea meel.

Read the rest of this entry »


Meil aiaäärne tänavas

Tõenäoliselt on iga laps pidanud koolis pähe õppima Lydia Koidula luuletuse “Meil aiaäärne tänavas”. Mina ei tea, kuidas lapsed sellesse luuletusse suhtuvad ja kas see neile meeldib. Ma ei tea ka seda, kas seda luuletust on lihtne pähe õppida.

Minul on kõik sõnad peas nii kaua kui ennast mäletan. Vana laulis mulle seda laulu juba sel ajal, kui ma veel rääkidagi ei osanud. Mu vanal oli väga ilus lauluhääl, pulmades kutsuti teda alati eestlauljaks ja riputati vastav märk kaela. Minule meeldis, kui vana mind magama pani – siis sai minna tema kõrvale suurde voodisse ja pugeda suure raske vatiteki alla. Magamistoa akna taga kasvas suur kask ja mulle meeldis vaadata, kuidas selle oksad tuule käes liikusid. Ja siis rääkis vana mulle igasuguseid jutte – päris jutte. Ja laulis Koidula “Meil aiaäärne tänavas” lugu. Kui ma juba suurem olin ja ise ka rääkida oskasin, laulsin oma peenikese häälega kaasa. Ja vana silitas siis käega üle juuste. Mu vanal oli üks komme, millest peale tema surma väga puudust tunnen. Ta võttis tervituseks alati mu mõlemad käed oma suurte pihkude vahele ja hoidis neid, endal soe sära silmades. Koidula luuletuses on sõnad – vanataat, käekõrval mind, tõi tuppa magama. Minule on see laul lapsepõlve laul ja vanataat selles laulus on minu vanaisa. Tema käekõrval oli hea suureks kasvada. Ja tema aiaäärses tänavas oli tore laps olla. See on lugu, mille sõnad on mul südame küljes. Nad on sinna lauldud ja nende kuulmine liigutab mind alati.


Väike Reet

Näppasin emalt albumi tema lapsepõlve fotodega. Kahjuks pole paljude piltide kvaliteet kiita, eriti seetõttu, et pildistasin nad siia üles riputamiseks lihtsalt üle. Mõned fotod on ka originaalis üsna kehvakesed. Ometi on ka nende paarikümne albumis olnud foto üle mul väga hea meel. Vanad albumid ja fotod omavad mingit erilist aurat, justkui oleks igasse fotosse jäänud midagi enamat, kui nupuvajutus. Pildistamise hetk oli sündmus. Minu ema sündis 1949 aastal, sõjajärgsel vaesel ajal. Mu memme oli õppinud Kehtnas ja Uuemõisas kodumajandust – imetlesin neid fotosid vaadates ema kleite ja mantlikesi, põlle ja sellele tikitud kärbseseeni. Lihtsad ja armsad. Kui oma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis minu lemmik kleidid ja kampsunid olid kõik memme tehtud. Käsitsi tikitud lilled rinna ees või taskutel, kampsuni ette kootud roosad jänesed või nelja oravaga vest. Ja mu roosa heegeldatud mantel! Riided nagu fotod, enamat kui pinkoodi vajutamine kaubanduskeskuses.

Reet kuuendal elunädalal

Read the rest of this entry »