Tulpe turult toomas

DSC_6707DSC_6712DSC_6725DSC_6741DSC_6743DSC_6745DSC_6758DSC_6766DSC_6779DSC_6787DSC_6799DSC_6805

Advertisements

Kolm klõpsu Haapsalust

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni


Kaks päeva Esnas

Pilte näitan. Muu jätan oma teada. Kui miski on tore ja hea siis ei saa seda nagunii arusaadavalt kirjeldada. Pildid räägivad enamasti paremini kui sõnad.

Anu Purre_photo by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi EverstEsna mõis by Kristi Everst

 


Vana raadio ja kausid

Mul on ikka kuidagi nii, et plaanin kirjutada ühest asjast aga pärast kirjutan hoopis teisest asjast. Tegin paar päeva tagasi “Kodukirja parimate palade” kokaraamatu järgi heeringatorti. Olgem ausad, see nägi välja nagu okse aga maitses siiski üsna hea. Igatahes oluliselt parem, kui niisama võileiba nosida. Aga võileivatordi komponente kokku segades mõtlesin, et kirjutan hoopis kahest kausist. Ja nendega seoses siis sellist toredat, suvist ja nostalgilist aastate tagust reisijuttu. Kunagi ammu mainisin ühte mu lemmiklinnadest Lätis asuvat Talsit. See kaussidega meeles mõlkunud reisijutt on ka pisut Talsiga seotud. Kui ma väike olin, oli kombeks suvel autoga “sõitmas” käia ja tavaliselt kõige lähemal naabervabariigis Lätis. Kes mu empsi tunneb, teab, milline keraamikahull ta on. Kõik väiksemad külapoed oli vaja keraamikast lagedaks osta. Minul on meeles üks konkreetne reis. Olin siis viiene, sõitsin Riia linnas karusselliga, sõin jäätist ja külmetasin ennast hääletuks. Magasin vist elus esimest korda telklaagris (selles mis üsna peale Eesti piiri mereäärses männimetsas vist veel tänaseni tegutseb). Ja mäletan ühte külapoodi, olin auto tagaistmel magama jäänud, tõstsin pea ja seisime viimases piiriäärses linnas (usun, et see oli Ruhja), pood oli sellises kulunud kooruva värviga ilmetus majas. Ja ema ostis sealt Läti reisi viimased keraamilised kannud – pruunid ning valgete lilledega. Hiljem olid need meil suvilas ning nüüd konutavad Idemulgu kummutiriiulil. Kuskilt sellest kaugest ajast jäi see keraamikahullus minusse ka. Mitte küll nii kõikehaarav, kui mu emal aga armastus just nende Läti reisi keraamiliste kausside vastu on minus tänaseni. Kuidas see kõik aga Talsiga seotud on? Ega ei olegi, sest oma kurvastuseks ei leidnud ma NEID kausse ka sellest linnast. Üldse tundsin oma tookordse Läti reisi ajal, et tõenäoliselt on need lapsepõlve kausid koos lapsepõlve ning tolle külapoodide ajaga kadunud. Arvasin seni, kuni jalutasime läbi väikelinna Kandava ning suveniiripoe aknal nad mulle vastu vaatasid. See suvekuum Läti reis oli nagunii üks parimaid, NEED kausid suveniiripoe aknal tegid temast vaat et täiusliku. Lapsepõlve on võimalik leida, kui hoolega otsida.

Suvekuum ja tühi linn pildil on Talsi, väike nässakas pildi all servas Bobi (noor ja krapsakas!). Kausid ise ja okset meenutav leivatort ei puudu ka pildilt.

Nüüd aga pealkirjast. Ehk seda eelnevat juttu mõlgutasin peas juba mitu päeva tagasi. Vahepeal jõudsin tuhlata netioksjonil ning täiendada oma kidurat kapivaru. Tundub, et mu talupojaromantika hakkab vaikselt asenduma 50-60ndate ihalusega. Hakaku pealegi. Tolleaegne disain on mulle õigupoolest ammuilma mokkamööda. Jälle vist lapsepõlvega seotud põhjused. Mu linnamemmel oli just taolise mööbliga sisustatud korter.

Kapile lisaks tassiti mulle koju veel vana raadio-grammofon. See on päris huvitav eksemplar – plaadimängija on kahe kõlari vahel aga analoogsete raadiotega on jälle nii palju lapsepõlvemälestusi seotud.

Kirjutan neist kahest. Esimese mälestuse puhul mäletan end istumas Mustamäel raadio ees põrandal, raadio ise seisis elutoa akna all seina ääres ning keeramas hääle nuppu põhja. Raadiost tuli mu emme lemmiklaul – Kondori lend.

Teine mälestus on hilisemast ajast. Olime Katsiga maal, tirisime sektsioonkapist välja vanemate noorepõlve aegsed plaadid ja kuulasime neid. Olime sellises plikaeas, kus me polnud enam tited aga päris suured ka veel mitte. Igatahes plaadimängija üürgas ja meie mõtlesime lugude juurde tantse välja.

Vat sellised jutud siis täna. Ja Nubi läks issiga maale ning oleme Rulliga kahekesi. Esimest korda ei ole Nubit (kui Rulli järel käimise aega mitte arvestada). Imelik ja vaikne. Täitsa teistmoodi tunne, natuke nagu kurbki.


Soojutt

Marko kirjutas mõned päevad tagasi Nahkanuia ajaveebis rabadest http://www.nahkanuia.net/?p=2717  ja see pani mind mõtlema minu ja raba vahelisele suhtele.

Read the rest of this entry »


Kahepaikse mõtted

Kodus olemine on kaasa toonud palju uusi kohustusi, kuid andnud mulle ka aega enda jaoks. Aega, et asjadele pisut eemalt vaadata. Minus on üha enam juurdunud tunne, et linn ei ole ikka päris minu jaoks. Õigupoolest tunnen ennast kahepaiksena. Konngi ronib aeg-ajalt küll kaldale, eelistab aga elupaigana ikkagi tiiki. Pole mina näinud rohus kudevat konna või peenravahedes silkavaid kulleseid. Tiik on kodu ja kindlus, olgugi, et kuiv maa tõmbab oma ahvatlustega. Ma ei arva sugugi, et linnaõhk on halb aga olen veendunud, et maaõhk on parem.

Read the rest of this entry »