Ülastega maal

Mulle meeldivad pisut naivistlikud maalid. Sellised, mis pole suur kunst aga millest on näha, et maalija on oma tööd tehes rõõmu tundnud. Hiljuti ostsin ühe sellise lihtsa ülastega maali, mis pole aga veel kahjuks seinale jõudnud. Koht on olemas – diivani kohal helehallil seinal.

Õues on külm ja see on meelitanud hulganisti linde aeda. Tihastele ja varblastele lisaks sõelub alailma rästaid, rohevinte ja leevikesi. Isegi üks puukoristaja.

Üks hääl

Minu laupäevahommikuis on üks hääl minevikust. Selles hääles on helgust ja rahu, olgugi, et ta ise on kaunis lärmakas. Kui ma kuulen seda häält võin silmad sulgeda ja tunda kuidas olen hommikus aastaid tagasi. Seisan köögi ukseavas, avan kapiukse ja võtan sealt kohviveski, puistan peoga oad masinasse, torkan stepsli pliidi kõrvale seina ja  ruum täitub energilise mürinaga. Vana istub laua ääres ja memme käib sahvri ja köögi, köögi ja vannitoa, köögia ja keldriesiku vahet. Tavaline hommik. Päikest ja kohvimasina mürinat täis kitsuke köök, kus kõik on alati kõigil jalus aga tüli ei tõuse kunagi.

Vajutan masina kaane alla ja aastate taguse hommiku lõhn ja hääled ja inimesed on jälle mu juures. Õnn peitub väga väikestes asjades.

Laupäev ja poisid

Save

Save

Õunakollane sügis

Küll on õunu! Kõige enam meeldivad mulle need, mis metsõunapuude okstel ripuvad. Need, mida kitsed hallahommikutel nosimas käiva ja mis muidu kasvavad lihtsalt iseenese rõõmuks.

Oktoober

Õhtu

Töönädal on läbi. On reede. Õhtu. Õues on tuul. Tugev ja sügisene. Ahi köeb. Poisid söövad praeleiba, see on nende uus lemmik. Kaks päeva kodus – nagu lotovõit.