Hall

Kui ma olin laps ja keegi küsis, et milline on sinu lemmikvärv siis vastasin alati kõhklematult – sinine! Kui ma vaatan läbi aegade oma riidekappi siis on see värv ilmselgelt must. Aga kui ma mõtlen sellele, milline värv on minu silmis kõige nüansirikkam siis on see hall. Hall võib olla helge ja hele, pidulik ja peaaegu, et hõbedane. Ta võib olla tume ja sompus ja porine, õlgu väristama ajavalt ebameeldiv ning samas pehme ja soe ja soojendav, silitama kutsuv hiirehall, käe all nii siidine ja sile. Novembris on harva päikest, novembrihall on tavaliselt just see eemaletõukav. See mis haakub sopana kummiku külge, muudab tuju morniks ja tujutu näost halliks. Kuni ühel hommikul on päike ja pisut külma ja hall maas. Särav ja sillerdav ja naeratama panev. Selg läheb sirgu ja siht läheb selgeks. Hall.

Fotod: Burda style. 11 2012.

Käevõru on saadaval siin.

Advertisements

Üdini naiselik

Oktoobrikuine Burda pakatab naiselikest lõigetest. Kangad paistavad juba pildilt käe all pehmed ja soojad, toonid on mahedad ja pidulikud. Kui sügis riietab looduse uude kuube siis Burda riietab sel sügisel naise eelmise sajandi alguse kümnendite rõivaisse. Kübarad ja kindad, väikesed nööbid ridamisi mansettidel. Ah! Just seda on meil sügisel vaja, eksole?

Lastemood on sel korral indiaanisugemetega. Plikade patsid on nii kõvasti peenikestesse palmikuisse punutud justkui oleks minu linnamemme neid pununud. Ja mõnusaid värvides pillerkaaritavaid lehekülgi on ka ning kontrastiks musta ja valget ja halli, lihtsat ja lakoonilist. Kõigile midagi.

Et tänasesse postitusse pisut mõtlemisainet ka lisada, kirjutan üles ühe mälestuskillu. See on mu vanaisa vennatütre Tiiu poolt jutustatud, minu vana 100 sünniaastapäeva tähistamisel (22. augustil 2010). Emme kirjutas selle üles ja siin ta on:

Sõjajärgsel ajal oli kõigest suur puudus ning palju liikus kõikjal pikanäpumehi. Järjekorras seistes lõigati sul tasku ziletiga läbi. Vanal olid Rehemäel villased pintsaku kangad (veel eestiaegsed, kodust Lepikult toodud). Varaste kartuses viis ta need Nõmmele venna Karli juurde hoiule. Tiiu meenutas: “Ema läks Nõmmele turule. Sel ajal käisid vargad majas ja vana kangad viidi minema.” Küllap passiti peale – arvas Tiiu.

Minu vana ja Tiiu Lepikul (Lääne-Virumaal, Vorsti külas).


Augustikuine

Küll ma olen palju kordi uut postitust alustanud ja siis jälle arvutikaane klõpsti kinni löönud. Mina ei oska kirjutada kui mul ei ole pealkirja. Täna mõtlesin, et lisan siia endale mälestuseks augustikuise pildikollaazi ja oligi ühtäkki pealkiri olemas. Ilusa kõlaga justkui paari sajandi taguse mõisapreili nimi. Suvi on olnud kuidagi napp ja kadunud kiirelt käest. Natuke olen olnud siin ja natuke olen olnud seal. Natuke olen teinud seda ja natuke teist. Ja rääkida ega näidata pole nagu midagi. Kõik tegemised on sellised lihtsad ja kodused ja ise sõelun ka ainult tuttavate paikade vahet.

Eile lõpetasin siiski ühe käsitöö – pastelsetes toonides lainelise beebiteki. Küll me nägime täna Rikuga vaeva, et seda pildile saada, sest tema arvamus poseerimisest erines sootuks minu arvamusest, et oluline on pildile saada tekk ja mitte tema siplevad jalad või punnis põsed. Nubi on juba nädalajagu päevi maamamma juures ja kuuldavasti väga rahul ja kuna ühe lapsega on kodus ikka oluliselt lihtsam kui kahega siis olen natuke õmmelnud. Lõikasin puruks ühe suure linase pluusi ja ühe triibulise kootud liniku, et õmmelda üks natuke väiksem pluus oma väikesele maamehele. Selline suurest pluusist väikese tegemine ajab mind alati natuke muigama, tunnen end siis justkui hiirena selles lastesalmis, kus kass oma kangarulliga hiire juurde läks ja lõpuks mantli asemel salli sai.

Ja juba ammu on mu köögilaual ka augustikuine Burda. Minu seekordsed lemmikud on naiselikud ja pisut retrohõngulised,

veel pisut suvised ning boheemlaslikult muretud,

kuid juba ka asisemad ja shikid.

Nüüd lonksan klaasist mahla ja asun ühe põneva tellimustöö kallale. See teeb nii imelikult rõõmsaks, kui postkasti potsatab kiri, et – tere jälle, mis sa arvad, kas sa saaksid mulle midagi sellist teha? Justkui kinnitus, et olen õigel teel.


Inspiratsioonirulli – rätikud, merestiil ja täidetud liha

Kaks magavat last, kohupiimakook ja juulikuu Burda. Peale eilset magamajäämise õudust tõeline turgutus. Olen märganud, et mu inspiratsioonirulli fotod saavad üllataval kombel päris palju klikke, jagan siis seekordseid lemmikuid ka. Eile vuristasin prooviks natuke õmblusmasinat ja poisid väga ei pahandanudki, Nubi ainult käis ja ütles ukselt, et – emme, põrista natuke vaiksemini siis mai karda. Põristasin siis vaiksemini. Ja täna lõikusin ka natuke kangaid ühe ammuilma igatsetud õmblustöö jaoks, märkasin seda ühes oma lemmikblogidest ning sellest ajast saadik seisab pilt mu arvuti desktopil ja ootab aega, mil mul õmmelda lastakse. Aga iga asi omal ajal ja täpsemalt siis kui töö ka valmis saab.

Juulikuine Burda võlus  mind eelkõige lihtsate lõigetega. Tõesti sellistega, mille õmblemiseks ei kulu aega ega ole vaja ka mingeid erilisi oskuseid ehk palju mõnusaid rätipluuse, -kleite, -seelikuid. Ja need suvised kangad! Olete ju nõus, et selline pluus on puhkama sõites kohustuslik kohvrisse visata?

Lastenurk oli seekord päris pisikestele ja mõnusalt merestiilis. Noppisin aga pildile hoopis rohkem niisama armsaid asju – väikesed papud ja mõmmi ja vahva laevukese. Ja see roosa komplekt – ahh, palun andke mulle üks väike tüdruk!

Kolmas valik on pisut kaootiline – sinine seosega pluus on mu tõeline lemmik, kujutan ette kui mõnus oleks selline linasest kangast või hoopis triibuline. Burda teeb alati ülevaate ka mõnest uuest kollektsioonist. Sel korral Olga ja Anna Kameneva 2012 kevad-suvisest kollektsioonist ning kollaazi keskmine pluus on minu meelest erakordselt võluv ja naiselik. Kolmanda ja viimase pildi valisin lihtsal põhjusel, olen vaadanud neid litritega riideid ja mõelnud, et mida küll sellisest peale padjakatte võiks teha. Noh, et nii glämm ja nüüd äkki leidsin, et Burda poolt pakutud lillelise kanga ja sädeleva litrikanga kooslus on nii värske ja põnev ja meeldivalt üle võlli. Mulle sobib.

Ning  last but not least leidsin reklaamfotolt toidu, mida tahaksin proovida. Õnneks on pildid nii puust ja punaseks, et retseptis pole vaja näpuga järge ajada (kuigi tean juba, et mina shampinjone küll ei kasutaks, on palju maitsvamaid seeni). Äkki tekitab teistelegi isu.


Suveigatsus

Kui silmitsesin oma lemmiklõigete valikut juunikuisest Burdast siis ei iseloomusta seda paremini ükski muu sõna kui – suveigatsus. Suveigatsus on tõesti nii võimsalt kallal. Maikuised kuumad ilmad pisut leevendasid seda aga ma ei igatse mitte ainult päikest ja sooja vaid seda muretust, mis kaasneb ainult suvega. Seda tunnet, mis tekib siis kui oled kas maal või mere ääres, kui oled hommikul  kaua maganud, õhk on päikesest kuum ja pole tähtsust ei eilsel ega homsel, on ainult täna ja nüüd ja praegu.


Köögirätikud

Tegin eile üle pika aja “päris tööd”, noh seda, millega leiba teenitakse. Selle päris tööga on millegi pärast nii, et ei taha teda üldse kätte võtta ja algul on nagu vastik ja tüütu aga siis tuleb mingi imelik hasart peale ja viimaks on hea tunne ka, kui töö saab tehtud ja valmis. Aga tegelikult kui käe südamele panen siis rohkem on ikka tüütu kui rahulolu pakkuv töö ja hoopis rohkem kisub selle käelise tegevuse poole. Mul on üks unistus ka aga sellest ma ei julge rääkida, ainult mõtlen.

Viimati Viljandis käies sain jälle oma vanakraamipoodi ja Riku sai sealt endale maale mõnusa täispuidust lastevoodi. Valge ja pikendatava, et saaks ikka kasvada ka, sest ma siin omaette ennustan, et temast kasvab minu kõige pikem poiss. Muust krahmatavast kraamist hoidsin end väevõimuga eemale, paar juba sülle haaratud asja panin isegi tagasi ja ühte loomulikult natuke kahjatsen ka aga olgu siis pealegi. Tänase postituse veider pealkiri ongi ka sama poega seotud. Ma ei saa seal (tegelikult muidugi mitte üheski vanakraamipoes) jätta läbi tuhlamata ka kangakuhjasid. Mul on mõned asjad, mida ma alati otsin ja ühed pikka nimistusse kuuluvad on vanad köögirätikud. Mitmel põhjusel. Esiteks, meil kulub neid nii kohutavalt palju, sest alalõpmata on vaja mõnda suud või näppusid või sülle aetud putru või maha loksutatud vett pühkida. Teiseks põhjuseks on see, et praeguse aja käterätid kipuvad olema nii kõvad ja jäigad ja nad ei ima üldse endasse vett ja käe all ei ole ka mõnusad, vanad rätikud on kümneid kordi pestud ja pehmed ja mõnusad. Heaküll, võib-olla ajavad natuke karvu aga mina ei ole eriline morsiklaasikuivataja ka. Ja kolmas põhjus on muidugi see, et nad on hoopis vahvamad. Mu lemmikud on vanad valged värviliste triipudega (punaste või siniste) rätikud ning siis sellised, millel on mõni tore pilt. Seekordne käik läks seetõttu eriti täkkesse – sain ühe valge punaste triipudega rätiku, millele keegi on peal tikkinud A ja ühe roosaruudulise ääre ja roheliste aiasaadustega rätiku. Mõlemal on paar pisikest auku aga mulle ei lähe see korda. Ühe vana kootud linase laualiniku haarsin ka kaasa, mustri ja värvide pärast. Tahan sellest teha Nubile selle aastast folgipluusi. Loodan, et saan ikka tehtud ka.

Ilma ja inspiratsioonijuttu ajan ka natuke. Täna on päike ja sain tervelt 10 minutit terrassil istuda siis otsustas Nubi, et ta siiski ei taha liivakastis mängida ja peab tuppa minema. Eks siis peale lõunaund lähen uuele katsele ja äkki saan natuke mullas ka sonkida. Reede õhtul tuuseldasin hekikääridega hoolega tikripõõsas ja pühapäeva õhtul istutasin maha maalt kaasa haaratud taimed aga rohima peaks ka ja oksi peaks kokku tassima ja kurgilava tahab ka tegemist ja autokärutäis mulda ootab juba. Poest haarasin täna kaasa veel ühe roosiistiku ja maikuu Burda. Viimases on nii toredaid asju – lastele riideid ja mõnusaid sokiloomasid, minu maitse järgi särkkleite ja absoluutselt võrratud plus-numbrite lõiked. Ainuüksi viimaste fotode pärast võib juba ajakirja omale osta. Vihjeks ütlen, et plus-lõiked on Sitsiilia teemalised.


Tahan

Eile oli uue Burda päev. Terve õhtupooliku kibelesin seda vaatama aga ei jõudnudki. Täna siis lõpuks. Seekordses numbris väga neid “minu” pluuse, kleite polegi. Küll aga jääb mu silm alati peale ka ehetele ja taaskord pean kiitma, et fotod on mulle väga meelejärele. Lastele (eriti muidugi väikestele tüdrukutele) on küll väga vahvaid lõikeid. Oh, kuidas ma tahan õmmelda! Ühest küljest nii hirmsasti tahaks, et Riku muudkui olekski ja olekski selline väike titelõhnaline ja ümar tegelane. Siidipea ja paksude kudistamis kintsudega. Teisest küljest nii igatsen aega, millal saab õmmelda, kolistada rahumeeli keset päeva või noh.. teha lihtsalt oma asju.

Aga, inspiratsioonipildid siis sel korral sellised:

Ülemises vasakus nurgas olev pilt on nii mõnus ja muretu. Nii… mittemeielik? Nii tulvil oskust nautida inimesi enda ümber ja väikeseid lihtsaid hetki.

Lasteriideid juba kiitsin. Lisaks sellele, et lõiked on nii lihtsad ja lapselikud (phh, need tüllid ja pisikesed printsessid! vabandust aga ma olen kas liiga vana või siis lihtsalt see tüüp, kellele meeldib, kui lapsed on lapsed ja näevad välja ka nagu lapsed), on ka kangad naturaalsed ja nii mõnusates muretutes toonides. Sellised, millega ronida, joosta ja roomata. Rapsid tolmu kleidikõhult ära ja emme õmbleb triibuliste pükste augule paiga peale. Ja kõik saab veel parem kui enne.

Postiljon tõi täna Nubile paar vana raamatut. Ma ei suuda ostmata jätta ühtki Edgar Valteri piltidega lasteraamatut. Ainult tema vist oskas joonistada nii, et igas pildis on tuhandeid lugusid. Igas pildis on peidus muinasjutt. Minu oma on selline – tahan maale, istuda sõpradega rohtunud aias, ajada head juttu ja valada väikesest kirjust tassist teed. Tahan hiilida pimedas õue, teades, et on natuke hirmus ja õudne, et külast kostab üksikuid haukeid, et keegi sahistab põõsastes ja rohi on kastest niiske ja raske. Tahan näha kuidas kuu tuleb pilvede tagant välja ja nahkhiired lendavad viiksudes kambriakna valgete kardinate vahelt öösse. Tahan istuda kaevukaanele ja vaadata vana maja ja selle aknast vilkuvat tuld. Tahan kõike seda, mida pakuvad ainult suvised päevad ja õhtud maal.