Porikuu…

Minu raamaturiiuli küljes ripub eelmise aasta folgilt ostetud Kihnu kalender, mille kalendrikuu leht kannab porikuu nime. Õues ongi tõeline porikuu – muudkui sajab ja sajab. Rohi on nädalaid niitmata, sest niipalju kuiva ilma ei pea, et meie vana muruniidukiga kannataks selle kallale minna. Viimased roosiõied on märjad ja vettinud, mu ainuke jorjen ajab küll uusi õienupse aga need mädanevad paari päevaga. Isegi Bobi ei kipu viimastel päevadel õue, vaid magab kerratõmbunult padjal. Aeg-ajalt pillub päikest ka – eile ennelõunal näiteks. Ilm oli selline, et tegi lausa natuke haigeks. Nii suur isu on sügisese kollase lehesaju ja kõdulõhnaga maa järele aga poisikribalad on liiga pisikesed, et nendega omapäi maale minna.

Eile tõi postiljon postkasti kaks vana raamatut – Fred Jüssi mustvalge “Jäälõhkuja” ja 95-ndast aastast pärit fotoalbumi “Sügis”. Neist viimase fotosid vaadates tuli lausa klomp kurku – nii päris, nii lihtne on iseennast nendesse fotodesse unustada. Tunned hommikul jõelt tõusva udu jahedust ja kuldkollaste lehtede sahinat, vana märja mahalangenud puu lõhna ja sambla pehmust peopesa all. Ja iga fotoklõps tundub samas nii juhuslik, selline, mille võiks isegi klõpsutada. Ja samas ei võiks, ei oskaks. “Jäälõhkujat” olen ammu otsinud. Uus väljalase mul on aga igatsesin just seda vana. “Jäälõhkuja” on raamat, mida ei raatsi korraga läbi lugeda. Mille iga rida tasub mitu korda ja uuesti ja uuesti ülelugemist. Jüssi sõnad panevad mind alati ikka uuesti ja uuesti imestama, kuidas nii lihtsalt on võimalik nii palju öelda. Ja mõtlema, kui palju jääb veel nende sõnada taha. Palju sellist, mida mina tõenäoliselt ei adugi. Vahel ma mõtlen, et Fred on juba päris vana mees. Mis saab siis, kui teda ühel päeval enam ei ole? Mõned ütlevad, et asendamatuid inimesi ei ole. Minu arvates on.


Üks mu lemmikuist

Kiitsin mõned postitused tagasi F.Jüssist kirjutades üht oma lapsepõlve lemmikfilmi “Laanetaguse suvi”. Sellel filmil on minu arvates nii sügav sisu ja nii mõjuvad hääled. Muusika, mis jääb kummitama. Loodus, mis haarab oma eheduses. Lihtne ja ehe ja ilus film. Leidsin täna, et ETV on “Laanetaguse suve” lisanud oma kullafondi http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=34.


Fred Jüssi

Ma olen tähele pannud, et minu tutvusringkonda kuulub mitmeid umbes minuvanuseid inimesi, kes tunnevad suurt sümpaatiat Fred Jüssi vastu. Öeldakse, et me oleme pärit oma lapsepõlvest. Inimesed, kes ümbritsevad meid meie rohelises eas, mõjutavad meie hilisemaid tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Minu suurimateks mõjutajateks on kindlasti olnud mu vanavanemad ja mu ema. Aga mul on olnud ka õnn kasvada üles Fred Jüssi raadiojuttude ajal. Kui Fred raadios rääkis siis istusin mina alati köögis ja kuulasin. Ainuüksi tema hääl juba pani kuulama. Ja tema sõnad panid mõtlema. Minu linnavanaema raamaturiiulis oli Jüssi fotoraamat üks mu lemmikuid. Ja minu lemmikuks lastefilmide seas on alati olnud “Laanetaguse suvi” – mulle meeldib selle filmi muusika ja sõnum, ja mulle meeldib Fred selles filmis isana.

Read the rest of this entry »


Kaev

Küllap igaühel on kodus mõni koht, kus talle meeldib kõige rohkem olla. Koht, kus on hea istuda ja mõelda. Minule on selleks kaev. Idemulgul oli vanasti kooguga kaev, praegusel ajal aga katusega väntkaev. Kaevukaanel on minu lemmik istumiskoht. Sinna paistab maja ilusasti kätte. Kaev on just see koht, kuhu päikesepaistelisel hommikul oma kohvitassiga istuma lähen. Ja see koht, kus vihmaga kössitada. Ise jääd kuivaks aga oled suure sadamise keskel.

Read the rest of this entry »