Kehtna kooli pilt

Mul on üks vana võlg, ma ei ole seda unustanud aga üldse ei leia aega, et pildid korralikult skanneerida. Siin üks üsna kehva kvaliteediga foto, millel suure tõenäosusega memme Kehtna koolikaaslased.

Minu memme on see heledas kleidis blondiin, kes istub esireas oleva noormehe seljataga.  Ümarate prillidega preili, kellel pross kleidikaeluses on Laine (abielludes) Tõnnemaa.


Memme leeripildid

Sellest on juba häbematult pikk aeg, mil ma viimati kirjutasin Idemulgust või lisasin mõne vana foto. Enda vabanduseks võin öelda, et mõnda aega olid kõik mu üles pildistatud fotod koos kogu muu arvuti kõvakettal olnud materjaliga kadunud. Õnneks sain need siiski tagasi (Aitäh, Peter!). Siis aga leidsin, et tegelikult tuleks parema kvaliteedi nimel rohkem vaeva näha ja fotod ikkagi skanneerida. Ja kuidagi on kõik päevad nii argiseid tegemisi täis ja ma ei leia selleks aega. Õhtul kui poisid magavad üritan jälle võimalikult vaikselt olla ja nii see töö ongi aina edasi lükkunud. Täna vaatasin üle-eelmisel suvel pildistatud fotosid ning otsustasin, et näitan neid siiski. Kellele see kvaliteet peale mu enda ikka nii oluline on, eksole?

Minu memme Helene Heinpalu leeripildid. Ees vasakul: H.Unt

Read the rest of this entry »


11. september

11. september on paljude jaoks kurb päev. Minu jaoks ka, minu ühe maailma lõpu päev, mu memme surma-aastapäev. Ma ei tähista tavaliselt selliseid päevi ja õigupoolest ei taha neid meeleski pidada. Kõik teised, sellistele päevadele eelnenud päevad on palju paremad ja rohkem väärt meelespidamist. Seepärast otsisingi tänase postituse juurde hoopis ühe tähendusliku foto – 2000 aasta suvest. Suvest, millest tänaseks on möödas 11 aastat. Suvest, mil me hakkasime Idemulgus toimetama. Oliver on viiene, maja on vanas kuues ja kühmus ja memme on Idemulgu uksel täpselt selline, millisena mina teda mäletan.


Lõpupildid

Varsti on käes aeg, kui tüdrukud jooksevad mööda poode omale kõige ilusamat kleiti otsides. Siidi ja sameti, tafti ja tülli aeg. Pärlid ja roosisülemid. Koolimajad sumisevad vastu suurt suve viimast korda. Usun, et uksi avavad koolimajad ja lillesülemid tuletavad kõigile midagi meelde. Mõne kevade aastaid tagasi, oma kõige ilusama kleidi ja teistmoodi  tunde kooliuksest väljudes. Minul oli viimati imelik klomp kurgus kaks kevadet tagasi. Sellekevadisele tundele ei julge veel mõelda.

Memme albumist leidsin Kehtna lõpupildid. Tüdrukud rahvariietes. Üks ilusam kui teine. Kõik kordub. Ikka ja jälle. Õnneks!

Mu memme on pildil esireas paremalt esimene.


Koolitarkus

Eesti keel on üks tore keel. Toredate ütlemiste rikas. Kooli minnakse tarkust taga nõudma. On mindud enne ja minnakse edaspidigi. Minu viimaste nädalate öine aeg kuulub kõik sellele tarkuse taganõudmisele. Õnneks on Nubi nii väike, et päevane aeg kuulub talle ja nii saan praeguste ilusate ilmadega enamasti õues olla. Kui koolitöö tähtajad kukil ei oleks siis võiksin öelda, et nii suur rahu on tulnud mu peale. Sellist ei olegi varem olnud. Koguaeg on hea olla. Võib-olla on see sellest, et olen saanud nii kaua oma kodustega ja kodus olla. Mulle tundub vahel, et viimati tundsin end nii puhanuna lapsena.

Read the rest of this entry »


Kokaraamatud

Mulle tundub, et praegune aeg soosib kokaraamatuid. Poeriiulitel on neid nii palju, üks ilusam kui teine. Nagu tüdrukud koolilõpu aktusel üksteist kleitidega üle trumpamas. Mulle meeldivad nad ka, olgugi, et suurem asi keetja-küpsetaja pole ma kunagi olnud. Aga raamatud on ilusad, fotod sellised, et sööks või terve raamatutäie kooke, kui ette kantaks.

Read the rest of this entry »


Vana aja asjad

Mulle on meeldinud vanad asjad alates ajast, kui ennast mäletan. Vana aja asjad on teistsugused – tehtud käsitsi ja loodud kestma. Vana mööbel ja vana käsitöö on kaks minu suurt nõrkust. Ja mulle valmistab siirast rõõmu, et mõlema väärtus on viimastel aastatel järjest enam hinnatud. Sisekujundusajakirjad ja kodusaated propageerivad vana mööbli kasutamist nii uues kui vanas kuues. Kodukootud internet kubiseb käsitööblogidest ja tüdrukud kannavad suvel tänaval muhumustrilisi pätte. Minu beebile tõid päkapikud jõuludeks kaks paari mulgipapusid. Eesti asi on IN. Ja mul on selle üle hea meel.

Read the rest of this entry »


Nagu noaga lõigatud

Memme ei rääkinud eriti oma meheleminekust. Seda küll, et vana tuli ilusasti Idemulgule kosima teda ja isa käest luba küsima. Ja seda ka, kuidas nad mööda põlluäärt jalutasid pärast. Mulle meeldibki, et ta need asjad omateada jättis. Kõik ei olegi rääkimiseks. Ühte asja aga rääkis ta mitmeid kordi – et vanal olid püksiviigid nagu noaga lõigatud. Ma olen mõlenud, et miks just see püksiviikide asi talle nii tähtis oli. Ehk näitas see eriti ilmekalt olukorra tähtsust?

Read the rest of this entry »


Idemulgu Linnu

Minu memme sündis 1927 aastal Idemulgu pere pesamunana ja sai nimeks Helene. Memme on oma lapsepõlvest rääkinud alati kui lihtsast ja muretust. Minu mäletamist mööda hakkas Idemulgu Linnuks kutsuma teda keegi naabriperenaine.  Ta ise rääkis, kuidas talle meeldis naabritädiga juttu ajamas käia. Tõenäoliselt oli ta üsna elavaloomuline laps. Näiteks jutustas ta, kuidas ta päris pisikesena ei kannatanud riideid, vaid kiskus need alati seljast ära ja istus siis lauldes kambriaknal ja ootas kuni ema maja ja aida vahel toimetas. Kord olevat ta nii ennast ära külmetanud ja ema oli siis isa käest riielda saanud, et pisike haige on. Muidu oli isa ema ikka väga hoidnud ja riidu ei olnud nende vahel kunagi. Memme jutustas, kuidas isa oli ikka ema kallistanud ja ema oli siis naljaga pooleks öelnud, et: “Ah, mis sa nüüd jändad”.

Kahjuks on memme lapsepõlvest väga vähe pilte. Kaks 1928 aasta suvest, kui ta oli ühe aastane. Ja üks kus ta on tõenäoliselt umbes 10-12 aastane. Pere oli üsna vaene, küllap seetõttu on ka fotomaterjali vähe.

Read the rest of this entry »


Tüdrukud

Olengi jõudnud tädi mälestuste viimase leheküljeni.

Nii me Idemulgu lapsed, s.o. kolmas põlvkond, kasvasime ja saime täiskasvanuks turvalises kodus, kristlikus vaimus, kus olid hommikupalvused, söögipalvused, õhtupalvust luges igaüks oma voodis. Olime kõik üheõiguslikud, ei mäleta, et oleks mõni meist olnud lemmiklaps vanematele. Ei mäleta ka, et oleks ihunuhtlust saanud, üksteise peale kaebamist ei olnud. Raha oli kõikide laste teada kummutisahtlis, kui oli vaja poodi minna, sai sealt võetud ja ülejääk jälle tagasi pandud. Ausus ja õiglus on peres hindamatu väärtus, mis maksab säilitada igas olukorras, olgu ühiskonnakord milline tahes.

Siin me oleme:

Marta ja Hilda

Read the rest of this entry »