Puhkus pildis 3

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

Heinamaa ja mu ammused lemmikud – teelehe õied. Kimpu korjasin sel korral ka ainult lillad ja valged õied.

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

Kõige pikemate patsidega tüdruk vasakul on mu vanatädi Hilda.

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

Kogu selle roheluse keskel leidsin vana talvise foto Idemulgust – kooguga kaevuga, saun-sepikoja ja aidaga – mõlemast hoonest on tänaseks järel vaid kivihunnikud. Kaevgi on kooguta.

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

Ja lambanoorukid on juba üsna emade mõõtu.

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

juurtest juurikateni

Advertisements

Koon salli

DSC_4026 DSC_4027 DSC_4028

Kirjutasin paar päeva tagasi estGILD-i blogis teemal, kuidas minu arvates võiks pildistada pitssalli. Kirjutamiseks inspiratsiooni otsides lappasin läbi palju fotosid ning loomulikult lõpetasin teadmisega, et nüüd tahan ise ka salli kududa. Mina aga pole eriline pitssalli kuduja ja nii valisin lõnga palju jämedama, kui see pitssallile kohane. Värv on jälle üks mu suuri lemmikuid – tumesinine. Näis siis, kas ja kuidas mul lõpuks see salli pildile püüdmine õnnestub.

DSC_4037Mu vanatädi kootud sall.


Mu imeilusad vanatädid

Olen jälle nagu röövel aardekirstu kallal. Vähemalt ma usun, et röövlil võiks olla selline tunne, et silmad lähevad särama ja süda hakkab kiiremini põksuma. Sain oma kätte tädi Hilda albumi ning selles oli fotosid, mida ma olen varem näinud, oli fotosid minu jaoks tundmatute inimestega ja oli paar vana fotot, mille olemasolust ma midagi ei teadnud. Selliseid fotosid nähes on nii imelik tunne – ühteaegu rõõm ja kurbus korraga. Rõõm, et on veel mida avastada ja kurbus, et pole enam kelleltki küsida. Et ei saagi teada kus on need fotod tehtud ja kes on need tundmatud inimesed. Ja mu süda liigutas sees, ma kohe tundsin kuidas ta liigutas, kui ma keerasin neid vanu albumilehti ja kõigi nende vanade fotode vahel oli albumisse kleebitud üks üsna kaasaegne, nii umbes 35 aasta tagune foto. Minust.

Ma ei raatsi neid kõiki fotosid korraga näidata. Noh, Teile nad ju tegelikult ei tähendagi midagi aga mul omal on tunne, et kuna neid on nii vähe siis on igaüks neist väärt vähemalt eraldi postitust. Tänasel fotol on kolm minu memme õde – mu imeilusad vanatädid.

Pildil vasakult: Hilda, Alma, tundmatu, Marta, tundmatu.


Õnnistamispäeva tunnistus

Tädi Hilda õnnistamispäeva tunnistus aastast 1936. Alla kirjutanud Kullamaa koguduse õpetaja Henn Unt. H.Unt oli Kullamaa koguduse õpetaja aastatel 1932-1946. Elulooga saab tutvuda siin: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:u3OooBEAkfsJ:www.eelk.ee/~elulood/unt_henn.html+henn+unt&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee


Memme leeripildid

Sellest on juba häbematult pikk aeg, mil ma viimati kirjutasin Idemulgust või lisasin mõne vana foto. Enda vabanduseks võin öelda, et mõnda aega olid kõik mu üles pildistatud fotod koos kogu muu arvuti kõvakettal olnud materjaliga kadunud. Õnneks sain need siiski tagasi (Aitäh, Peter!). Siis aga leidsin, et tegelikult tuleks parema kvaliteedi nimel rohkem vaeva näha ja fotod ikkagi skanneerida. Ja kuidagi on kõik päevad nii argiseid tegemisi täis ja ma ei leia selleks aega. Õhtul kui poisid magavad üritan jälle võimalikult vaikselt olla ja nii see töö ongi aina edasi lükkunud. Täna vaatasin üle-eelmisel suvel pildistatud fotosid ning otsustasin, et näitan neid siiski. Kellele see kvaliteet peale mu enda ikka nii oluline on, eksole?

Minu memme Helene Heinpalu leeripildid. Ees vasakul: H.Unt

Read the rest of this entry »


Kuidas lõpetada aastat

Aasta lõpul tehakse ikka kokkuvõtteid. Mitte, et just peaks aga ju tunnevad inimesed sel ajal mingi verstapostini jõudmist. Olen ka mõelnud, et milliste sõnadega lõpetada aastat. Otsustasin, et ei lõpetagi enda sõnadega vaid oma vanatädi kirjaga, mille sain temalt oma keskkooli lõpetamisel. Ma ise ei pea 31.detsembrit mingiks oluliseks verstapostiks, õieti pole ma osanud seda päeva kunagi eriti tähistadagi. Võib-olla just sel põhjusel sobib vanatädi kiri minu meelest hästi aastat lõpetama, kuna see kiri kannab endas järjepidevuse sõnumit. Aastalõpuga ei muutu tegelikult midagi, midagi ei saa paugupealt otsa ja midagi uut ei alga viimase kellalöögi järel, tee läheb lihtsalt edasi. Ja on hea kui sellel teel on tähendus ja siht ja on hea kui sellel teel on olnud kuskil aegade taga algus. Hea kui sellel teel on pidepunktid, millele kindel olla ja inimesed, kes tulevad kaasa. On hea, kui sellel teel on olnud inimesi, kes on andnud teelolekule mõtte ja rikastanud teel oldud päevi.

Read the rest of this entry »


Vana aja asjad

Mulle on meeldinud vanad asjad alates ajast, kui ennast mäletan. Vana aja asjad on teistsugused – tehtud käsitsi ja loodud kestma. Vana mööbel ja vana käsitöö on kaks minu suurt nõrkust. Ja mulle valmistab siirast rõõmu, et mõlema väärtus on viimastel aastatel järjest enam hinnatud. Sisekujundusajakirjad ja kodusaated propageerivad vana mööbli kasutamist nii uues kui vanas kuues. Kodukootud internet kubiseb käsitööblogidest ja tüdrukud kannavad suvel tänaval muhumustrilisi pätte. Minu beebile tõid päkapikud jõuludeks kaks paari mulgipapusid. Eesti asi on IN. Ja mul on selle üle hea meel.

Read the rest of this entry »