13

Täna on minu vanaisa 10 surma-aastapäev. Paljud meist on pisut ebausklikud numbri 13 suhtes. Tema ei olnud. Pidas seda hoopis oma õnnenumbriks. 13 kuupäeval võttis ta omale naise. 13 kuupäeval kümme aastat tagasi istus see sama naine tema voodi kõrval ja vaatas talle silma.

Read the rest of this entry »


Meil aiaäärne tänavas

Tõenäoliselt on iga laps pidanud koolis pähe õppima Lydia Koidula luuletuse “Meil aiaäärne tänavas”. Mina ei tea, kuidas lapsed sellesse luuletusse suhtuvad ja kas see neile meeldib. Ma ei tea ka seda, kas seda luuletust on lihtne pähe õppida.

Minul on kõik sõnad peas nii kaua kui ennast mäletan. Vana laulis mulle seda laulu juba sel ajal, kui ma veel rääkidagi ei osanud. Mu vanal oli väga ilus lauluhääl, pulmades kutsuti teda alati eestlauljaks ja riputati vastav märk kaela. Minule meeldis, kui vana mind magama pani – siis sai minna tema kõrvale suurde voodisse ja pugeda suure raske vatiteki alla. Magamistoa akna taga kasvas suur kask ja mulle meeldis vaadata, kuidas selle oksad tuule käes liikusid. Ja siis rääkis vana mulle igasuguseid jutte – päris jutte. Ja laulis Koidula “Meil aiaäärne tänavas” lugu. Kui ma juba suurem olin ja ise ka rääkida oskasin, laulsin oma peenikese häälega kaasa. Ja vana silitas siis käega üle juuste. Mu vanal oli üks komme, millest peale tema surma väga puudust tunnen. Ta võttis tervituseks alati mu mõlemad käed oma suurte pihkude vahele ja hoidis neid, endal soe sära silmades. Koidula luuletuses on sõnad – vanataat, käekõrval mind, tõi tuppa magama. Minule on see laul lapsepõlve laul ja vanataat selles laulus on minu vanaisa. Tema käekõrval oli hea suureks kasvada. Ja tema aiaäärses tänavas oli tore laps olla. See on lugu, mille sõnad on mul südame küljes. Nad on sinna lauldud ja nende kuulmine liigutab mind alati.


Nagu noaga lõigatud

Memme ei rääkinud eriti oma meheleminekust. Seda küll, et vana tuli ilusasti Idemulgule kosima teda ja isa käest luba küsima. Ja seda ka, kuidas nad mööda põlluäärt jalutasid pärast. Mulle meeldibki, et ta need asjad omateada jättis. Kõik ei olegi rääkimiseks. Ühte asja aga rääkis ta mitmeid kordi – et vanal olid püksiviigid nagu noaga lõigatud. Ma olen mõlenud, et miks just see püksiviikide asi talle nii tähtis oli. Ehk näitas see eriti ilmekalt olukorra tähtsust?

Read the rest of this entry »