Memme leeripildid

Sellest on juba häbematult pikk aeg, mil ma viimati kirjutasin Idemulgust või lisasin mõne vana foto. Enda vabanduseks võin öelda, et mõnda aega olid kõik mu üles pildistatud fotod koos kogu muu arvuti kõvakettal olnud materjaliga kadunud. Õnneks sain need siiski tagasi (Aitäh, Peter!). Siis aga leidsin, et tegelikult tuleks parema kvaliteedi nimel rohkem vaeva näha ja fotod ikkagi skanneerida. Ja kuidagi on kõik päevad nii argiseid tegemisi täis ja ma ei leia selleks aega. Õhtul kui poisid magavad üritan jälle võimalikult vaikselt olla ja nii see töö ongi aina edasi lükkunud. Täna vaatasin üle-eelmisel suvel pildistatud fotosid ning otsustasin, et näitan neid siiski. Kellele see kvaliteet peale mu enda ikka nii oluline on, eksole?

Minu memme Helene Heinpalu leeripildid. Ees vasakul: H.Unt

Read the rest of this entry »


Vana foto

Peale tädi surma leidis ema tema asju pakkides ühe vana matusefoto. Usun, et tegemist on meie pere vanima fotoga. Mina pole fotonduses asjatundja aga et tegemist on vana fotoga kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et foto on justkui hõbedasel paberil.

Read the rest of this entry »


Vanad ja veel vanemad

Ma ei tea mis see minuga on. Mõni ei armasta kaerahelbeputru ja siis öeldakse, et ju pole seda soolikat sees. Minuga on ka viimasel ajal nii – nagu ei oleks kirjutamise soolikat sees. Mõtlen küll igasuguseid asju. Vahel õues jalutades on terve jutt kirjutamisvalmis aga arvuti taha istudes on lugu kuhugi kadunud. Õue jäänud? Sahistab sügisestes lehtedes ja peidab tõrusid taskusse? Ei tea. Et mind aga päris kadunuks ei peetaks siis lisan siia kaks pilti. Mu vanavanadest ja vanavanavanadest.

Read the rest of this entry »


Minu vanavanaema tekk

Tuulutasime suvel minu vanavanaema Juuli Mõismani kaasavara tekki. Tekis on mõned pisikesed kulumisaugud, muidu aga särab ta endiselt oma täies õies. Tegin sellest päikesesoojal murul mõned pildid ka. Minu süda kuulub Läänemaale ja selle maa tekkidest minu silmis ilusamaid ei ole.


Kaasavara

Tädi Hilda kirjutas oma mälestustes oma ema armastusest käsitöö vastu. Tädi ise armastas ka väga käsitööd, tema kapid olid täis imelisi tikitud laualinasid ja rätikuid. Pildistasin neid mõned aastat tagasi üles. Pildid on kahjuks teises arvutis, kuid otsin need üles ja avaldan kindlasti.

Küll aga leidsin ühe pildi vanavanaema kootud ja minu memmele kaasavaraks antud tekist. Tekk on imeilus ja väga hästi säilinud. Memme kasutas seda ainult jõulupühade ajal ja pärandas oma tütrele. See pilt on pärit 2009 aasta jõuludest minu ema juures. Memme hoidis seda tekki väga. Minu ema oli tema esimene laps, sündinud 1949 aastal ja tol ajal elati üsna vaeselt.  Memme rääkis mitmel korral, kuidas ta minu ema esimesel jõuluõhtul teki diivanile pani ja kuidas ema siis seda oma pisikeste näppudega katsus – nii ilus ja värviline.

Juuli Einbaumi valmistatud kaasavara tekk oma noorimale tütrele Helenele.


Karl ja Juuli Einbaum

Tädi Hilda mälestustest:

Isa Karl abiellus ja laulatati Kullamaa kirikus 15. juunil 1913 a. Liivilt pärit neiu Juuli Mõismanniga. Emapoolsed vanavanemad olid talupidajad Liivil Madise talus, hiljem ostsid Jõgisoole jõe äärde Sordi talu, kus nad elasid elu lõpuni. Ema vanemad: Jaan Mõismann sünd. 1860 ja Viiu Mõismann (neiuna Muldam) sünd 1869. Emapoolsed vanemad olid samuti põlised Kullamaalased ja edasipüüdlikud tööinimesed. Nende peres sündis 12 last, neist täiskasvanuks sai 5 tütart ja 2 poega. Need olid Juuli, Liine, Anni, Liisi, Alma, neist kõige vanem oli Juuli. Pojad olid Jaan ja Hans.

Read the rest of this entry »


Tädi mälestused

Sain eile oma kätte tõelise aarde – mu vanatädi Hilda kirjutatud mälestused. Kuna minu vanaema oli pere pesamuna ja tädi temast 9 aastat vanem siis sain lugedes teada palju sellist, mida minu memme ei mäletanud. Tädil endal lapsi ei olnud ja nii oli ta meile nagu teine vanaema. Kuna tädi elas minu vana ja memme kõrvalmajas siis käisime pea igal nädalal tal külas. Meil olid seal omad mänguasjad ja kapid, milles võisime sobrada. Tädi maja oli hoopis teistsugune, kui memmel ja vanal – palju raamatuid, tohutult käsitööd ja igasugu huvitavat vanavara. Tädi valmistas ka imehäid kompotte, mida meile alati pakkus, kui talle külla läksime. Mina mäletan tädi alati hästi vaikse, leebe ja südamliku inimesena. Ta armastas väga lugeda ja kirjutas ise luuletusi, seetõttu on justkui iseenesest mõistetav, et tädi kirjutas ka mälestusi oma perest ja hoolis väga sellest, et need tulevaste põlvede eest kaduma ei läheks. Oma mälestustekogu esilehel kirjutab ta: “Mälestused tuhmuvad, kuid siiski mõningad on ka nii selged, et oleks ülekohus neist mõndagi järeltulevatele põlvedele säilitamata jätta”.  Eriti tänuväärne on, et mälestused sisaldavad ka pilte ning aastaarve.

Read the rest of this entry »