Talvine Idemulgu ja saun-sepikoda

Tänane postitus tuleb lühike. Leidsin ühe vana foto talvisest Idemulgust. Foto kuupäeva kahjuks ei tea, kuid kindlasti on see tehtud hiljemalt kuuekümnendatel aastatel. Õunapuud on veel üsna väikesed, väntkaevu asemel aianurgas kooguga kaev, katusel maja esiküljel väike vintskap ning aknad ka vanad. Eeltoodud erinevustest võrreldes tänase Idemulguga järeldasin, et foto peab pärinema ajast, mil minu vana-vana-vanemad seal veel elasid.

Foto on võetud umbes sellest kohast kus vanasti asus saun-sepikoda. Kahjuks ei ole mul ainsatki fotot, millel eelpool nimetatud hoone ise ka peal oleks. Mind seovad selle hoonega ainult memme jutud. Üht neist olen siin juba varemalt maininud aga olgu see siis uuesti üles kirjutatud. Memme isa Karl ehitas oma vanatüdrukust õele Liisale, kes koos nendega Idemulgul elas naabrusesse väikese maja. Hiljem olevat Idemulgu vanaperemees Kaarel tütre juures elanud ning Idemulgule tulles ikka sepipaja seina ääres istunud ja jalga puhanud. Kaarel pidi tol ajal juba üsna vana mees olema, sest kahe maja vahe on vaat et kiviga visata.

Ülejäänud memme jutud otseselt sepipada ei puudutanudki, rohkem seda, kuidas isa tegi külanaistele vokke ja aitas külameestel hobuseid rautada. Vanavanaisa tehtud tänaseni säilinud kapid ja vokid räägivad selget keelt sellest, et ta ei teinud puutööd mitte ainult vajaduse pärast, vaid, et ta pani sellesse kogu oma hoole ja armastuse.

Olgugi, et ma eelnevalt kirjutasin, et mul puuduvad sepipaja kohta fotod, saan siiski jagada pildimaterjali. Nimelt on mul üks joonistus, millel sepikoda peal. Kahjuks ei tea ma kelle poolt ja millal joonistus tehtud on. Aga asi seegi, eksole!

Tundmatu autori joonistus Idemulgu saun-sepikojast. Pildil paremal kooguga kaev ning aida nurk.


Vanad ja veel vanemad

Ma ei tea mis see minuga on. Mõni ei armasta kaerahelbeputru ja siis öeldakse, et ju pole seda soolikat sees. Minuga on ka viimasel ajal nii – nagu ei oleks kirjutamise soolikat sees. Mõtlen küll igasuguseid asju. Vahel õues jalutades on terve jutt kirjutamisvalmis aga arvuti taha istudes on lugu kuhugi kadunud. Õue jäänud? Sahistab sügisestes lehtedes ja peidab tõrusid taskusse? Ei tea. Et mind aga päris kadunuks ei peetaks siis lisan siia kaks pilti. Mu vanavanadest ja vanavanavanadest.

Read the rest of this entry »


Kaarel ja Viiu Einbaum

Tädi Hilda mälestused oma isapoolsetest vanaisast:

Kaarel Einbaum (sündinud 1861 – surnud 1931)

Isapoolne vanaisa Kaarel Einbaum sündis Piirsalu vallas Kuijõe külas Kaldama talus. Elanud väga vaeselt, 9 aastaselt saanud alles esimesed püksid. Koolis pole ta käia saanud. Vanas eas õppis lugema. Kui tervis enam välistööd ei lubanud teha, siis veeris piibliraamatut – see oli suure ja selge kirjaga. Oma nime kirjutas. Piirsalu vallast rännanud koos vanematega elama Kullamaale.

Read the rest of this entry »


Tädi mälestused

Sain eile oma kätte tõelise aarde – mu vanatädi Hilda kirjutatud mälestused. Kuna minu vanaema oli pere pesamuna ja tädi temast 9 aastat vanem siis sain lugedes teada palju sellist, mida minu memme ei mäletanud. Tädil endal lapsi ei olnud ja nii oli ta meile nagu teine vanaema. Kuna tädi elas minu vana ja memme kõrvalmajas siis käisime pea igal nädalal tal külas. Meil olid seal omad mänguasjad ja kapid, milles võisime sobrada. Tädi maja oli hoopis teistsugune, kui memmel ja vanal – palju raamatuid, tohutult käsitööd ja igasugu huvitavat vanavara. Tädi valmistas ka imehäid kompotte, mida meile alati pakkus, kui talle külla läksime. Mina mäletan tädi alati hästi vaikse, leebe ja südamliku inimesena. Ta armastas väga lugeda ja kirjutas ise luuletusi, seetõttu on justkui iseenesest mõistetav, et tädi kirjutas ka mälestusi oma perest ja hoolis väga sellest, et need tulevaste põlvede eest kaduma ei läheks. Oma mälestustekogu esilehel kirjutab ta: “Mälestused tuhmuvad, kuid siiski mõningad on ka nii selged, et oleks ülekohus neist mõndagi järeltulevatele põlvedele säilitamata jätta”.  Eriti tänuväärne on, et mälestused sisaldavad ka pilte ning aastaarve.

Read the rest of this entry »