Kevadel maal

Jooksin pühapäeval fotokaga korra kärmelt ümber maja, et mõni pilt ikka seekordsest maalkäigust ka mälestuseks jääks. Laupäev oli küll tuuline aga päikest täis, pühapäev tuuletu ja kohati palavgi. Vahetult enne maalt linnasõitu tuli vihm. Mis sa selliste ilmadega maal ikka muud teed, kui kaevad, rohid, niidad, unustad söömata ja lapsed õigel ajal magama panemata. Seepärast rääkida nagu millestki polegi. Kui, siis tunnistan, et Rikut magama jalutades keksisin korra oja juurde metsa, hiilisin tädi Liisa maja juurde ja pildistasin seda. Suviti see maja puudepadrikust eriti ei paistagi, nüüd vilkus vastu ja tuletas meelde seda pilti

Ja vanadele mõtlesin ka seal teel edasi-tagasi jalutades. Ja kolmes pesakastis viimati üles pandud neljast on linnupered sees. Muidu saalib neid ka igat masti ümberkaudu ringi. Vidistavad ja siristavad ja säutsuvad nii kõvasti, et magadagi ei saa. Ja maamesilased sumisesid tikriõites. Tahaksin ise ka maamesilaseks tikriõitesse sumisema! Tundus nii mõnus.

Advertisements

Memme leeripildid

Sellest on juba häbematult pikk aeg, mil ma viimati kirjutasin Idemulgust või lisasin mõne vana foto. Enda vabanduseks võin öelda, et mõnda aega olid kõik mu üles pildistatud fotod koos kogu muu arvuti kõvakettal olnud materjaliga kadunud. Õnneks sain need siiski tagasi (Aitäh, Peter!). Siis aga leidsin, et tegelikult tuleks parema kvaliteedi nimel rohkem vaeva näha ja fotod ikkagi skanneerida. Ja kuidagi on kõik päevad nii argiseid tegemisi täis ja ma ei leia selleks aega. Õhtul kui poisid magavad üritan jälle võimalikult vaikselt olla ja nii see töö ongi aina edasi lükkunud. Täna vaatasin üle-eelmisel suvel pildistatud fotosid ning otsustasin, et näitan neid siiski. Kellele see kvaliteet peale mu enda ikka nii oluline on, eksole?

Minu memme Helene Heinpalu leeripildid. Ees vasakul: H.Unt

Read the rest of this entry »


Tädi mälestused

Jätkan täna tädi Hilda mälestuste kirja panemisega.

Kui parunite aeg otsa sai, hakkas noorem vend Karl Tallinnas tööl käima, peamiselt ehitustöödel. Oli ka Saku Õllevabriku ehitusel käinud.

Read the rest of this entry »


Kuidas jõuti Idemulgule

Tädi Hilda mälestused:

Kaarel ja Viiu Einbaum asusid elama Liivile Haraka tallu, mis oli väga väike ja viletsa majaga. Sääl hakkasid siis põldu tegema kirka ja labidaga lepametsast, kuni saadi kolme vakamaa jagu, et sai teha kartulid ja odra maha. Sääl sündisid ka lapsed – pojad Jaan ja Karl ja tütar Liisa.

Read the rest of this entry »


Tädi mälestused

Sain eile oma kätte tõelise aarde – mu vanatädi Hilda kirjutatud mälestused. Kuna minu vanaema oli pere pesamuna ja tädi temast 9 aastat vanem siis sain lugedes teada palju sellist, mida minu memme ei mäletanud. Tädil endal lapsi ei olnud ja nii oli ta meile nagu teine vanaema. Kuna tädi elas minu vana ja memme kõrvalmajas siis käisime pea igal nädalal tal külas. Meil olid seal omad mänguasjad ja kapid, milles võisime sobrada. Tädi maja oli hoopis teistsugune, kui memmel ja vanal – palju raamatuid, tohutult käsitööd ja igasugu huvitavat vanavara. Tädi valmistas ka imehäid kompotte, mida meile alati pakkus, kui talle külla läksime. Mina mäletan tädi alati hästi vaikse, leebe ja südamliku inimesena. Ta armastas väga lugeda ja kirjutas ise luuletusi, seetõttu on justkui iseenesest mõistetav, et tädi kirjutas ka mälestusi oma perest ja hoolis väga sellest, et need tulevaste põlvede eest kaduma ei läheks. Oma mälestustekogu esilehel kirjutab ta: “Mälestused tuhmuvad, kuid siiski mõningad on ka nii selged, et oleks ülekohus neist mõndagi järeltulevatele põlvedele säilitamata jätta”.  Eriti tänuväärne on, et mälestused sisaldavad ka pilte ning aastaarve.

Read the rest of this entry »