Mu imeilusad vanatädid

Olen jälle nagu röövel aardekirstu kallal. Vähemalt ma usun, et röövlil võiks olla selline tunne, et silmad lähevad särama ja süda hakkab kiiremini põksuma. Sain oma kätte tädi Hilda albumi ning selles oli fotosid, mida ma olen varem näinud, oli fotosid minu jaoks tundmatute inimestega ja oli paar vana fotot, mille olemasolust ma midagi ei teadnud. Selliseid fotosid nähes on nii imelik tunne – ühteaegu rõõm ja kurbus korraga. Rõõm, et on veel mida avastada ja kurbus, et pole enam kelleltki küsida. Et ei saagi teada kus on need fotod tehtud ja kes on need tundmatud inimesed. Ja mu süda liigutas sees, ma kohe tundsin kuidas ta liigutas, kui ma keerasin neid vanu albumilehti ja kõigi nende vanade fotode vahel oli albumisse kleebitud üks üsna kaasaegne, nii umbes 35 aasta tagune foto. Minust.

Ma ei raatsi neid kõiki fotosid korraga näidata. Noh, Teile nad ju tegelikult ei tähendagi midagi aga mul omal on tunne, et kuna neid on nii vähe siis on igaüks neist väärt vähemalt eraldi postitust. Tänasel fotol on kolm minu memme õde – mu imeilusad vanatädid.

Pildil vasakult: Hilda, Alma, tundmatu, Marta, tundmatu.


Memme leeripildid

Sellest on juba häbematult pikk aeg, mil ma viimati kirjutasin Idemulgust või lisasin mõne vana foto. Enda vabanduseks võin öelda, et mõnda aega olid kõik mu üles pildistatud fotod koos kogu muu arvuti kõvakettal olnud materjaliga kadunud. Õnneks sain need siiski tagasi (Aitäh, Peter!). Siis aga leidsin, et tegelikult tuleks parema kvaliteedi nimel rohkem vaeva näha ja fotod ikkagi skanneerida. Ja kuidagi on kõik päevad nii argiseid tegemisi täis ja ma ei leia selleks aega. Õhtul kui poisid magavad üritan jälle võimalikult vaikselt olla ja nii see töö ongi aina edasi lükkunud. Täna vaatasin üle-eelmisel suvel pildistatud fotosid ning otsustasin, et näitan neid siiski. Kellele see kvaliteet peale mu enda ikka nii oluline on, eksole?

Minu memme Helene Heinpalu leeripildid. Ees vasakul: H.Unt

Read the rest of this entry »


Suvetuba

Kui Idemulgu tüdrukud suuremaks kasvasid, ehitas isa neile maja teisele korrusele suvetoa. Toa akna all kasvab suur õunapuu, seda mööda olevat tädi sõnade järgi kord üks külapoiss üritanud aknast sisse ronida. Mõned aastad tagasi panime suvetoa otsaseinale uut laudist. Sel korral sai tuba vanadest tapeetidest tühjaks kisutud. Ühe tapeedikihi alt tuli välja minu vanatädile kirjutatud armastuskiri. Ju see oli sinna ema-isa või õdede eest varjule pistetud. Tädi Marta ise oli tol kirja leidmise ajal juba üle 90 aasta vana. Andsin leitud kirja emale ja tema toimetas selle tädilaste kaudu tädile tagasi.

Idemulgul olevat vahel linnapreilid suvitamas käinud. Kahjuks ei mäleta ma, kes need preilnad olid. Küll aga seda, et selleks ajaks pidid Idemulgu tüdrukud ise suvetoast välja kolima. Praegu seisab tuba tühjana ja remondiootel. Mu sõbrad on seal korra varahommikust rabaskäiku välja puhanud ja katusevahetuse ajal oli suvetuba töömeeste käsutuses.

Read the rest of this entry »


Tüdrukud

Olengi jõudnud tädi mälestuste viimase leheküljeni.

Nii me Idemulgu lapsed, s.o. kolmas põlvkond, kasvasime ja saime täiskasvanuks turvalises kodus, kristlikus vaimus, kus olid hommikupalvused, söögipalvused, õhtupalvust luges igaüks oma voodis. Olime kõik üheõiguslikud, ei mäleta, et oleks mõni meist olnud lemmiklaps vanematele. Ei mäleta ka, et oleks ihunuhtlust saanud, üksteise peale kaebamist ei olnud. Raha oli kõikide laste teada kummutisahtlis, kui oli vaja poodi minna, sai sealt võetud ja ülejääk jälle tagasi pandud. Ausus ja õiglus on peres hindamatu väärtus, mis maksab säilitada igas olukorras, olgu ühiskonnakord milline tahes.

Siin me oleme:

Marta ja Hilda

Read the rest of this entry »


Tädi mälestused

Sain eile oma kätte tõelise aarde – mu vanatädi Hilda kirjutatud mälestused. Kuna minu vanaema oli pere pesamuna ja tädi temast 9 aastat vanem siis sain lugedes teada palju sellist, mida minu memme ei mäletanud. Tädil endal lapsi ei olnud ja nii oli ta meile nagu teine vanaema. Kuna tädi elas minu vana ja memme kõrvalmajas siis käisime pea igal nädalal tal külas. Meil olid seal omad mänguasjad ja kapid, milles võisime sobrada. Tädi maja oli hoopis teistsugune, kui memmel ja vanal – palju raamatuid, tohutult käsitööd ja igasugu huvitavat vanavara. Tädi valmistas ka imehäid kompotte, mida meile alati pakkus, kui talle külla läksime. Mina mäletan tädi alati hästi vaikse, leebe ja südamliku inimesena. Ta armastas väga lugeda ja kirjutas ise luuletusi, seetõttu on justkui iseenesest mõistetav, et tädi kirjutas ka mälestusi oma perest ja hoolis väga sellest, et need tulevaste põlvede eest kaduma ei läheks. Oma mälestustekogu esilehel kirjutab ta: “Mälestused tuhmuvad, kuid siiski mõningad on ka nii selged, et oleks ülekohus neist mõndagi järeltulevatele põlvedele säilitamata jätta”.  Eriti tänuväärne on, et mälestused sisaldavad ka pilte ning aastaarve.

Read the rest of this entry »


Idemulgu

Pildistasin üle vanu pilte – Idemulgu ca 50 aastat tagasi. Pildil vasakul asuv vana ait on tänaseks hävinud.

Read the rest of this entry »