Potsa

Koera ma omale ei saanud. Nagu ikka. Et kus ta siin korteris on ja kes teda pärast pissitab. Ega ma väga ei kaubelnudki, hirmutati ära selle pissitamisega. Läks hoopis nii, et sain omale põrsa. Päris oma väikese roosa põrsa. Põrsas pole kutsikas, keda pissitama peab. Põrsas tahtis rokka, seakartulite tampimist. Ja põrsale meeldis, kui teda kõrvade vahelt sügati.

Mäletan siiani hommikut, kui vanaga köögilaua taga istusin ja viljakohvi jõin. Mäletan, kuidas nägin lauda ees käru ja sellel kartulikoti alt paistvaid sõrgu. Ja seda, kuidas õue tormasin ja memme mind kinni püüdis. Ja siis mäletan, end auto tagaistmel tönnimas. Vana aitas Potsale kaevata haua ja memme korjas koos minuga Potsale lilli. Nikri vanas kõrtsis olid meie lehmade heinad ja kõrtsi ees suure puu all Potsa haud. Kodus kraapisin tänavaservast savi ja tegin sellest savist Potsa, lombis sulatasin roosat kriiti Potsale glasuuriks peale ja pärast kuivas ta mitu päeva liivakasti äärel.

Lapsel peab olema loom. Minul oli põrsas. Minu põrsas jäigi väikeseks põrsaks, keegi ei söönud teda kunagi.