Unemugulad

Mu väike Nubi magab. Magav laps on ikka üks armas laps. Soe ja nohisev. Vahepeal tõstab oma pisikesi kõveraid jalgu koos tekiga õhku. Ma ei ole vist kirjutanud Suumanist ja kiitnud tema luuletusi. Tema ütlemised on mulle hirmsasti mokkamööda. Nii kenad ja värvikad võrdlused. Tema “Suveöö” viimane salm on just minu tänasesse öösse sobiv:

Mu väike poiss magab.

Ninanöbi nohiseb padjal.

Padja sees on palju muhedaid

kuuvalgeid unemugulaid.

Advertisements

Nagu noaga lõigatud

Memme ei rääkinud eriti oma meheleminekust. Seda küll, et vana tuli ilusasti Idemulgule kosima teda ja isa käest luba küsima. Ja seda ka, kuidas nad mööda põlluäärt jalutasid pärast. Mulle meeldibki, et ta need asjad omateada jättis. Kõik ei olegi rääkimiseks. Ühte asja aga rääkis ta mitmeid kordi – et vanal olid püksiviigid nagu noaga lõigatud. Ma olen mõlenud, et miks just see püksiviikide asi talle nii tähtis oli. Ehk näitas see eriti ilmekalt olukorra tähtsust?

Read the rest of this entry »