Tädi mälestused

Sain eile oma kätte tõelise aarde – mu vanatädi Hilda kirjutatud mälestused. Kuna minu vanaema oli pere pesamuna ja tädi temast 9 aastat vanem siis sain lugedes teada palju sellist, mida minu memme ei mäletanud. Tädil endal lapsi ei olnud ja nii oli ta meile nagu teine vanaema. Kuna tädi elas minu vana ja memme kõrvalmajas siis käisime pea igal nädalal tal külas. Meil olid seal omad mänguasjad ja kapid, milles võisime sobrada. Tädi maja oli hoopis teistsugune, kui memmel ja vanal – palju raamatuid, tohutult käsitööd ja igasugu huvitavat vanavara. Tädi valmistas ka imehäid kompotte, mida meile alati pakkus, kui talle külla läksime. Mina mäletan tädi alati hästi vaikse, leebe ja südamliku inimesena. Ta armastas väga lugeda ja kirjutas ise luuletusi, seetõttu on justkui iseenesest mõistetav, et tädi kirjutas ka mälestusi oma perest ja hoolis väga sellest, et need tulevaste põlvede eest kaduma ei läheks. Oma mälestustekogu esilehel kirjutab ta: “Mälestused tuhmuvad, kuid siiski mõningad on ka nii selged, et oleks ülekohus neist mõndagi järeltulevatele põlvedele säilitamata jätta”.  Eriti tänuväärne on, et mälestused sisaldavad ka pilte ning aastaarve.

Read the rest of this entry »